Tsemendivabrik Eesti vabariigis (1920–1940)

Vabriku elektrijaamast sai oma silmavalguse ka Rakvere linn. Foto: Kunda Tsemendimuuseum

Ajaloolane Uno Trumm jätkab Kunda tsemendivabriku ajaloo tutvustamist.

Eesti vabariigi alguskümnend oli vabriku jaoks raske aeg. Kuna Vene turg langes ära ja muud välisturud olid kaitsetollidega suletud, vähenes nõudlus oluliselt ning vabrik tootis kaugelt alla võimaluste. Kuigi toodangu hulk langes drastiliselt, jäid püsikulud samaks. Järgnevalt moderniseeritigi kulude vähendamiseks vabriku sõlmi 1920. aastal AS-i Port-Kunda suuraktsionäriks saanud Taani firma F. L. Smidth eestvõttel. Samuti tõrjuti kõrvale nii sise- kui ka välismaised konkurendid ja propageeriti kodumaal tsemendi ning betooni kasutamist kõigis majandusvaldkondades, andes välja vastavasisulisi trükiseid ja korraldades nii üle Eesti kui ka Kundas betoonitööde kursusi.

Vabadussõja ajal vähe kannatada saanud Kunda vabrik alustas taas tootmist 1920. aasta kevadel, Aseri tsemendivabrik 1921. aastal. Siseturg oli väike, tsemendivabrikute vahel puhkes terav konkurents. Et hinnavõitlus viis mõlemad aktsiaseltsid pankroti äärele, sõlmiti AS-i Port-Kunda ja AS-i Asserin vahel 1926. aastal kartellileping, millega Aseri tsemendivabrik lõpetas 1927. aastal tootmise, ning tsementi müüdi edaspidi ühise müügiorganisatsiooni Estocement kaudu. Selle tegevuskulud kattis AS Port-Kunda, kuna AS Asserin sai oma aktsionäridele dividendide maksmiseks sada marka (alates 1928. aastast ühe krooni) igalt müüdud tsemenditünnilt. Kui 1923. aasta juunis maksis kõige odavam tsement siseturul 655 marka tünn, siis pärast kokkuleppe sõlmimist kõikus tsemenditünni hind vahemikus 875 kuni 925 marka.