Või on meie väike maailm nii muutunud, et parem oleks soovida: tulgu järgnev aasta milline tahes, kuid mitte selline, nagu oli lõppev.
Igalühel on omad kogemused ja mälestused, mis aastaga 2021 seotuks jäävad. Ühiskond teeb läbi muutusi, kui just mitte suuri, siis väikeseid ikka, mis siiski on valulised. Keskkond mõjutab meie käitumist, suhtumist ja valikuid. Uued tingimused loovad eelkõige inimesed ise üksteist süüdistades ja üksteisest üle karjudes. Õppimiskohaks on, et kõige kõvem räuskaja polegi see kõige tegijam, kelle järgi joonduda. Kuigi selline stiil läheb paljudele hästi peale. Täna tundub, et elu Eestis kümme aastat tagasi oli kui tõelisel rahuplaneedil. Jah, inimene jääb inimeseks oma miinuste ja plussidega, aga kuidagi kultuursemad ja üksteist austavamad olid ühiskonnas need, kes polnud kõiges just ühte meelt. Kuidas püsida positiivne ja mitte halvustada vastaseid, negatiivsust on ju nii lihtne välja paisata? Egas kriitikat oma mätta otsast teha pole mingi kunst – lao aga tähti üksteise kõrvale kuskil kommentaariumis vastavalt oma tasemele ja ära hoia end tagasi. Ülimugav, lihtne ja kättesaadav vabadus end välja elada, ja seda igast nutiseadmest. Sotsiaalmeedia on muutunud suureks ja võimsaks kanaliks, kus levib info ning kus leiab mõttekaaslasi ükskõik millise meelsuse kandja. Aga tarbides emotsionaalseid ja äärmuslikke infokanaleid (mitte vastutustundlikku kvaliteetmeediat), vähendab inimene ise oma võimalusi elus ja konkurentsivõimet ühiskonnas. Vastutust – kui selline asi üldse olemas on – sotsiaalmeedias pole.
/nginx/o/2017/10/26/7255357t1h2dcc.jpg)
/nginx/o/2021/12/30/14286922t1h31f7.jpg)