Nädala lind: jääkoskel

Peep Veedla
, hobiornitoloog
Copy
Jääkoskel vees.
Jääkoskel vees. Foto: Peep Veedla

Jaanuaris on enamik veekogusid jääkaane all. Jääkosklal pole aga vaatamata oma nimele jääga miskit peale hakata. Ei kõlba see toiduks ega lase toidule ligi. Seetõttu kohtame talvel jääkosklaid ikkagi seal, kus vaba vett on. Sest jääkosklale sobivad suupisted – väikesed kalad – elavad ju vees. Neid püüab ta sukeldudes kuni nelja meetri sügavuselt.

nneks ei külmu meil veekogud peaaegu kunagi viimseni kinni ja nii võibki talvel Eesti vetes kohata tuhandeid kosklaid, olgugi et suur osa neist talveks soojema kliimaga aladele Kesk- ja Lääne-Euroopasse reisib. Märtsis-aprillis on nemadki jälle tagasi. Lääne-Virumaa rannavetes talitab paar-kolmsada jääkosklat. Vähemalt rannarahvale on jääkoskel vana tuttav. Juba ammustel aegadel kasutati kevaditi nende mune toiduks, kosklaid nimetati lausa rannarahva kanadeks.

Kuna kosklad pesitsevad puuõõnsustes ja kividevahelistes tühimikes ning isegi pööningutel ja küünipõrandate all, ehitasid inimesed neile ka pesakaste ning panid lihtsalt tünne puude ja toigaste otsa. Kosklatele sobivad sellised tehispesad hästi ja nii oligi lihtne neist mune korjata. Tavaliselt ei võetud kunagi kõiki mune ära, mõni jäeti ikka pessa alles, siis munes emakoskel aina mune juurde.

Tagasi üles