Aga väga suurel osal nii hästi ei läinud. Detsember oli külm, kütma pidi ning mitmesajaeurosed arved on löönud mõra nii mõnegi pere eelarvesse. Mis saab edasi? Keerata ülejäänud talveks küte kinni? Lõpetada duši all sooja vee tarvitamine või kolida talvekuudeks üldse kuhugi puuküttega onni, kus elektriühendus sootuks puudub? Mitte ükski vastus ei näi pakkuvat lahendust. Inimestele peaks sellises keerulises olukorras kahtlemata rohkem tuge pakkuma, kui seda praegu tehakse. Ei tahaks ju me keegi, et mõni perekond peab keset talve valima toasooja ja kõhutäie vahel.
Surma on lõppev nädal liigagi palju toonud. Ajalehetoimetuses näeme kaastundeavalduste tulva, see käib ikka periooditi, lainetena, ning omavahel nimetame sellist aega avatud väravate ajaks. Kui tuleb minna, siis tuleb, aga majajääjatele jäävad sellegipoolest küsimused. Miks? Kas oleks saanud midagi teha teisiti? Enim just juhul, kui lahkujaks on noor inimene, kes võinuks vabalt veel elada, pakkuda maailmale kõike seda, mis nüüd pooleli jäi.