Nädala kaja: kangelased seniks, kuni saabub palgapäev

Veiki Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Sel nädalal figureeris Eesti meedias lõputuna näiva energiakriisi teema kõrval päästjate teema, mis iga poole aasta tagant ikka fookusesse kerkib. Nimelt päästjad ja nende palgad. Raud, mida on taotud vähemalt nii kaua, kuni mina mäletan.

Olen meie maakonna päästjatega sadu kordi kohtunud ja rääkinud. Elumajade tulekahjudel, liiklusõnnetustel, maastikupõlengutel, haledalt kräunuva kaevu kõrval ja nii edasi. Need mehed ja naised on tehtud teisest puust, nad ka päriselt ei karda mitte midagi või kedagi. Nad päästavad meie vara ja elu, millegi ees risti ette löömata. Enamikul normaalsetest inimestest on päästjate vastu lõputu austus.

Aga needsamad päästjad, kes riskeerivad enda eluga, näevad kohutavaid vaatepilte ning kindlasti kogevad ja töötavad läbi jubedaid traumasid, peavad praeguste palkade ja hirmkiire hinnatõusu juures kuu lõpus tapeeti sööma või kõrvalt kuskil mujal töötama.