/nginx/o/2022/01/19/14318125t1h6e08.jpg)
Igal hommikul ärkavad ja lahkuvad sajad tuhanded eestimaalased tund või rohkemgi varem kodust, et võtta ette teekond, mida õhtul siis vastupidises suunas taas korrata. See tähendab, et need sajad tuhanded Eesti inimesed veedavad oma ärkvel oldud ajast enam kui kaks tundi lihtsalt tööle ja tagasi sõites. Ainuüksi Lääne-Virumaal on selliseid inimesi hinnanguliselt koguni 1500. See tähendab, et igal aastal kulutavad Lääne-Virumaa elanikud sõitmisele kokku rohkem kui miljon tundi – see on aeg, mis tuleb pere, kodu, kogukonna, trenni või huvitegevuste arvelt. Inimese heaolu arvelt.
See kõik võib kõlada nagu üksikisikute valikute küsimus ja olmeprobleem, kuid ma julgeks väita, et see on osa ühest tõsiseimast probleemist, mis Eesti ühiskonda praegu vaevab. Inimestel pole võimalik leida tasuvat, motiveerivat või atraktiivset töökohta väljaspool suurlinnu. Me oleme harjunud seda võtma paratamatusena, kuid see ei peaks ega tohikski nõnda olla. Riigi aktiivsem sekkumine regionaal- ja tööpoliitika kaudu võiks seda olukorda parandada ja anda inimestele tagasi nende uneaeg ning vabadus olla rohkem pere ja kogukonnaga. Sellist kontseptsiooni võiks nimetada “30 minuti Eestiks”, kus igal inimesel on võimalik leida motiveeriv töökoht ning kõik elementaarsed teenused oma kodust 30-minutilise sõidu kauguselt.