Igal hommikul ärkavad ja lahkuvad sajad tuhanded eestimaalased tund või rohkemgi varem kodust, et võtta ette teekond, mida õhtul siis vastupidises suunas taas korrata. See tähendab, et need sajad tuhanded Eesti inimesed veedavad oma ärkvel oldud ajast enam kui kaks tundi lihtsalt tööle ja tagasi sõites. Ainuüksi Lääne-Virumaal on selliseid inimesi hinnanguliselt koguni 1500. See tähendab, et igal aastal kulutavad Lääne-Virumaa elanikud sõitmisele kokku rohkem kui miljon tundi – see on aeg, mis tuleb pere, kodu, kogukonna, trenni või huvitegevuste arvelt. Inimese heaolu arvelt.
Lääne-Virumaa inimeste miljon maanteele jäetud tundi
See kõik võib kõlada nagu üksikisikute valikute küsimus ja olmeprobleem, kuid ma julgeks väita, et see on osa ühest tõsiseimast probleemist, mis Eesti ühiskonda praegu vaevab. Inimestel pole võimalik leida tasuvat, motiveerivat või atraktiivset töökohta väljaspool suurlinnu. Me oleme harjunud seda võtma paratamatusena, kuid see ei peaks ega tohikski nõnda olla. Riigi aktiivsem sekkumine regionaal- ja tööpoliitika kaudu võiks seda olukorda parandada ja anda inimestele tagasi nende uneaeg ning vabadus olla rohkem pere ja kogukonnaga. Sellist kontseptsiooni võiks nimetada “30 minuti Eestiks”, kus igal inimesel on võimalik leida motiveeriv töökoht ning kõik elementaarsed teenused oma kodust 30-minutilise sõidu kauguselt.
Ühest küljest võiks ju pidada positiivseks seda, kui inimene leiab endale mujalt tasuva töö. See võimaldab teenida rohkem kui kodukohas ning avardada karjäärivõimalusi. Kuid siin on ka varjukülg, sest tihti ajame sassi aja hinna ja selle väärtuse. Täna kulutavad eestlased igal aastal 6 miljonit töötundi edasi-tagasi tööle uhamisele ning see tähendab, et paljude inimeste jaoks kestab tööpäev tavapärase kaheksa tunni asemel 10–12 tundi. Loomulikult on siin keskkonnajälg, kulutused auto ülalpidamisele ja kütusele ning mõju leibkonna heaolule.