Eestis tasub vaktsineeritute eelistamisest loobuda

Triin Varek. Foto: Ain Liiva

Viirusekriisi tõrjuv valitsus sai ülesannetega tänaseni kiiduväärselt hakkama, kuid peab nüüd vaktsiinipasside poliitika kurssi muutma, et eestluse elujõud pääseks lämbumisest.

Elanike jagamine vaktsineerituteks ja vaktsineerimata inimesteks näib viirusekriisi praeguses olukorras aegunud olevat, sest haigestuvad mõlemad. Elan seda üle omal nahal. Haigestusin COVID-isse väga raskelt, kui olin kaks korda vaktsineeritud. Teist korda sai viirus mind kätte just äsja. Vaheaja järel enne tütre kooli saatmist testisime kogu perega. Abikaasa ja tütar olid negatiivsed, mina olin positiivne koos sümptomitega. Esmaspäeval käisin tegemas PCR-testi ja teisipäeval sain vastuse, et olen uuesti nakatunud, kuigi kolm kuud tagasi põdesin raskelt koroonat. Selle loo kirjutamise ajal on mul küll töötamiseks piisavalt energiat, kuid haiguslehte ma ei välista.

Olen veendunud, et vaktsineerimine kaitseb ühiskonda, kuid sellesse ei peaks suhtuma nagu võluvitsa. Möönan, et linnapeana suhtlen suure hulga inimestega, olles viirusele kättesaadavam, kuigi järgin kõiki soovitatavaid kaitsemeetmeid ning olen usin maskikandja ja käte desinfitseerija.

Ligi kolmandik meie inimestest pole seni vaktsineeritud. Dooside välja jagamise aeglane tempo näitab, et vaktsineerimatute osatähtsus ühiskonnas ei vähene märkimisväärselt. Muutust pole näha sunnist ega ähvardustest hoolimata. Vaktsiinipass ei tohiks seetõttu olla enam karistav vits.

Vaktsiinipassist loobuda ei saa, sest mitu naaberriiki peavad inimeste eraldamist tähtsaks. Meie inimestel peab olema võimalus vaktsiinipassi abil välismaale reisida ja endale uksi avada. Kuid Eestis tuleb vaktsiinipassiga seatud piirangud maha võtta. Need ei toimi. Halb on ka see, et inimesed saavad aru ja räägivad omavahel avalikult selle piirangu ebavajalikkusest, mis omakorda suurendab vaktsineerimise suhtes kriitilist meelsust.

Me ei tea, kuhu uus, omikrontüvi meid viib ja kui suureks võib paisuda haiglaravi vajavate viirushaigete hulk lähinädalatel. Ettevaatlik peab olema igal juhul. Kuid aastavahetuse pidudest hoolimata jäi haiglate koroonakohtade täitumus talutavuse piiridesse. See näitab, et vaatamata nakatanute suurele arvule suudame viirusega toime tulla. Vaktsineerimatute tõrjumine restoranidest, spordiklubidest ja hotellidest pole toetavat rolli mänginud, sest viiruse võib saada vaktsineeritud inimeselt, kes uksel vaktsiinipassi näitab.

Tallinna seisukohalt, läbi mille voolab kogu riigi majanduse raha, võivad asjad paista teistmoodi. Töö ja sissetuleku kaotanud inimese traagika kipub suurte arvude kõrval varju jääma. Kuid Rakveres kõlab hoiatavalt teade isegi ühe ilusalongi sulgemisest. Pole tähtis, kas juhtumi põhjustas elektri kõrge hind, ja ilusalonge on linnas veel. Rakvere jäi ühe ettevõtte võrra vaesemaks, juurde tuli mõni õnnetu inimene. Ühe inimese ebaedu mõjutab Rakveret rohkem kui pealinna.

Elamisväärse keskkonna nimel võitlevale väikelinnale mõjuvad igasugused piirangud valusalt. Häda ei pruugi kohe välja paista, sest riigieelarvest jagatakse kohalikele omavalitsustele raha vastavalt elanike arvule proportsionaalselt. Omavalitsusasutustel püsib hing sees, kuid väikelinna elujõud säilib ennekõike tänu elanikele ja ettevõtjatele.

Rakvere elanikud saavad tunda ennast väärtuslikena, kui kultuuri vallas ja teenindusettevõtetes elu keeb. Rakvere jaoks on erakordselt tähtis, et meie spaahotell suudaks uksed külastajatele lahti hoida, sest siis saavad tööd linna kohvikud-restoranid ning teatrietendusi ja Vallimäge tullakse vaatama ka mujalt Eestist. Euroopa Sotsiaalfondi toetuse ja linna suure investeeringu toel valminud Vallimäe vabaõhukeskus ei ole kahe aasta jooksul saanud täistuuridel tööle hakata, sest üks piirang on järgnenud teisele.

Linnavõimu püüdlused ettevõtlus- ja elukeskkonna arendamiseks luhtuvad piirangute mõjul ajapikku. Linn saab arengu nimel vastu võtta otsuseid, mis vähendavad ettevõtjate jaoks bürokraatiat, saab muuta regulatsioonid arusaadavaks ja läbipaistvaks. Linnavalitsus ja -volikogu jäävad aga võimetuks, kui inimestele vastumeelsed üleriigilised piirangud kehtivad põhjendamatutena või siis liiga pika aja jooksul. Kui me soovime näiteks viia linnaplaneeringu uudsele tasemele, peame looma pikaajalise visiooni, kuidas linnaruum areneks järgnevatel aastakümnetel mugavaks, turvaliseks ja ligitõmbavaks nii linnakodanikule kui ka turistile. Kriisi pikendamine ebaõnnestunud piirangutega tekitab nii lühinägelikkust kui ka kanapimedust. Visioon kaob.

Turistidele Rakvere meeldib, kuid sümpaatia ei teki ega püsi iseenesest. Samas ei piisa elujõulisusele pürgivale linnale üksnes turistide hoogsast läbivoolust. Kui näiteks mõni tööstusettevõte soovib Rakveresse tulla, siis huvitub ta väga siinsest elukeskkonnast, õhtusest ja ka öisest elust. Õnneks Rakvere paistab silma mõnusa väikese linnana, mis asub logistiliselt erakordselt heas kohas. Meile rajatakse riigigümnaasium, kus hakatakse pakkuma konkurentsitult parimat haridust Virumaal. Kuid üksnes sellest ei piisa, et inimesed tahaksid siia tulla.

Soovin, et Rakveres oleks nii vanadel kui ka noortel hea elada, võimalus käia kodu lähedal tööl ja nautida kõiki hüvesid, näiteks nii kultuuri kui ka sporti. Inimeste põhjendamatu üksteisest eraldamine vaktsineerimise fakti järgi rusub ja takistab heade kavatsuste ellu viimist. Oma parema aja üle elanud piirangutest peab nüüd kohe loobuma, sest praegu me veel suudame viiruse tekitatud haavad ravida ja edasi liikuda.