T, 17.05.2022

Kolumn: miks üldse veel intensiivne linnukasvatus?

Urmas Nõmmik
, Rakvere gümnaasiumi vilistlane, Tartu ülikooli õppejõud, Tapa valla elanik
Kolumn: miks üldse veel intensiivne linnukasvatus?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Uudekülas Tamsalu külje all asus nõukogude ajal viiest suurest farmihoonest koosnev hanila. Lapsepõlvest mäletan tuhandete hanede erutunud ja valjuhäälset jutuvada, kui nad teatud kellaaegadel hoonete kõrvale aedikutesse lageda taeva alla lubati. Tööstuslikke hääli mäletan nii öisest kui ka päevasest ajast. Mõnikord haises ka.

Aga kohalikud said sellega vist hästi hakkama. Ei tule meelde, et hanilat oleks peetud probleemiks. Kohalikud nimetasid farmi küll hellitlevalt hanelaks (mitte õigekeelsussõnaraamatu järgi hanilaks), ilmselt sellepärast, et nad olid tänulikud, et see piirdus vaid viie farmihoonega. Rahvasuu räägib, et kolhoosi esimees olla kunagi seisnud Veskimäe-nimelise künka otsas, tõmmanud käega laia kaare läbi õhu ja deklareerinud, et kõik maha: majad ja puud. Ja asemele hanilad. Küla ühe tihedamini asustatud paiga olla päästnud põlispuud – need olid argument.

Paarkümmend aastat tagasi, kui farmid tühjalt seisid, veeti Sääsel peetavate broilerite jäänuseid Uudekülla, et neid suure katuse alla ladustada. Siis haises küla peal sagedasti. Kõikjal leidus linnujäänuseid, mis olid kas autost pudenenud või mida koerad, rebased, varesed ja muud sanitarid mööda küla laiali tassisid.

Märksõnad
Tagasi üles