Harakas

Harakas istub. Foto: Peep Veedla

Usun, et harakat tunnevad kõik inimesed. Selliseid linde, kes kõigile teada, on tegelikult väga vähe, mistõttu harakas võib oma staatuse üle uhke olla. Ja uhke olemiseks on harakal põhjuseid teisigi – tegemist on ühe intelligentsema linnuliigiga kõigi suleliste seas, tema aju on oluliselt käärulisem kui enamikul lindudel. Vaid tema lähisugulaste, teiste vareslaste arukus on haraka omaga võrreldav.

Harakas vaikust ei armasta, esimesel võimalusel täidab selle kädinaga. Ja talveks lõunasse minna ta ei mõtlegi, temal on siingi hea. Kogu oma elu veedab ta ühes kohas. Noorena, esimesel elutalvel, ehk lendab veidi ­uudishimust ringi, aga pikim teadaolev harakaretk on ulatunud vaid 450 kilomeetri taha. Laiskust see muidugi ei tähenda, teda lihtsalt ei köida palmid ega liiv. Oma kodukohas tunneb ta end hästi igal aastaajal.

Talve hakul lähevad noored liikvele, nüüd jaanuaris on nad juba oma avastusretkedel. Söögi pärast harakas eriti ei muretse: kui ei leia loodusest piisavalt, võtab taluõuest. Kasvõi koerakausist. Või kompostihunnikust. Juhtub aga laudauks paokil olema, näppab sealt kanamune.