Nädala kaja: ükskord sulab ta nagunii

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Nädal läks libedalt, seda mitte niivõrd ülekantud kui vägagi otseses ja ohtlikus tähenduses. Tänavaid katva jää alumiste kihtide vahelt küll paistab sinna peale loobitud kivipuru, ent neil kübemetel astudes tuleb ikka hoida piip ja prillid.

Uperkuut ei hüüa tulles. Nõnda me siin siis liugleme, kes iluuisutades, kes kujundkukkudes.

Ega midagi pole parata ka. Nakkushaigused on kurgud teinud kibedaks ja elektriarvete pärast on hääled tagatipuks nii kähedaks karjutud, et enam ei jaksagi häält tõsta talviste ellujäämiskursuste pakkujate poole. Tõesti ei viitsi, ei jaksa ega pane ka kellelegi midagi süüks, tahaks ainult, et läbi saaks. Näeme ju ise ka, et kruusa võib loopida, aga õhtuks on uus kiht jääd peal. Lumetõrjekulud on ammu valdade eelarved lõhki ajanud. Annaks vanajumal, et enam nii kõrgeid hangesid ei tuleks, nagu just oli. Annaks ta kasvõi natuke kannatust veel, sest ilmselt korraks ikka veel tulevad.

Eelarve on lõhki paljudel, üheksakümnendatehõngulised uudised rääkisid meile sellest, kuidas Lääne-Virumaal on röövitud mitut poodi. Ühte lausa kaks korda.