Juhtkiri: pane käsi külge!

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Talv ja lumi tabavad ootamatult, kui lumerohketesse talvedesse on vahe tekkinud ning on olnud aastaid, mil jõulude- ja jaanipäevaaegsel temperatuuril pole suurt vahet. Nii unustamegi, et tee võib olla lumine ja libe, ilm tuisune ning ka suurima masinapargi korral pole võimalik hoida kõiki teid mõnusas sõidukorras, kui möllab lumetorm.

Ka autod lähevad järjest mugavamaks ja võimekamaks ning me justkui eeldame, et sõiduk on sama tark kui hobune, kes viis vankril põõnava peremehe iga ilmaga kenasti kõrtsist koduõuele. Aga ei ole. Kui sõita keset raju ja lumemöllu, selg hirmuhigine ja nutt kurgus, on äkki väga selge, et jutt inimesest kui looduse kroonist on tühipaljas sõnakõlks.

Loodus ise on ikka kõige kroon. Raske on välja mõelda peale lume ühtegi muud faktorit, mida Eesti oludes saaks nimetada looduslikuks force majeure’iks. Ülejäänul lihtsalt pole nii suurt jõudu, et meie igapäevaelu toimimist kuidagiviisi pidurdada.