Rakvere Raibe: Haiguste ravi kontrollitud ehk Usume Andrust!

Usume Andrust! Foto: Internet

Kes meist ei mäletaks kaheksakümnendate aastate lõpul täis soditud Tallinna linna, kus grafomaani südamevaluks oli haiguste ravi. Nüüd on Rakvere Raipe puurivad ajakirjanikud ligi veerand sajandit tagasi pealinna täis sodinud isikule jälile saanud ja on üsna tõenäoline, et nõukaaja lõpu sõnumi edastajaks oli toonane noor miilits, tänane peaminister Andrus Ansip isiklikult.

Asi ei ole aga nii lihtne, kui võib esmapilgul tunduda. Tuleb välja, et meie peaministri puhul on tegemist kahestunud isiksusega, ja ei saa jätta märkimata, et mõlemad isiksused on head ja neist saab rääkida ainult ülivõrdes. Seda peaministri isiksust teame kõik väga hästi, tänu temale on Eesti majandus nii heas seisus, nagu see on, ja ilma temata oleks Kreeka meie kõrval edu etalon.

Raipe ajakirjanikel õnnestus ühe selgeltnägija abil jutule saada Andruse teise minaga, kes on, nagu välja tuleb, kõikvõimas ravitseja ja teab haigustest kõike. Esitasime siis nõia vahendusel teisele Andrusele mõned küsimused.

Küsimusele, kuidas kaks Andrust omavahel keha jagavad, vastas Andruse teine mina, et keha jagamine on imelihtne: üks tegutseb öösiti, siis, kui maine Andrus päevatoimetustest puhkab.



Anname nüüd sõna ravitsejale.

“Ega ma alguses ravitsenudki, käisin niisama lastele tekki peale tõmbamas ja pioneeridel kaelarätte triikimas. Kui Andrus miilitsakooli lõpetas ja Tartusse tööle suunati, muutusid minu võimalused avaramaks: hakkasin öösiti ülikooli raamatukogus tudeerimas käima, miilitsakooli lektüüriga võrreldes oli see just kui õnnistus. Ja siis ühel päeval langes teadmiste valgus minu peale ja ma sain aru, et kõik inimesed on haiged ja et kõiges on süüdi seemned.

Ega keegi poleks minu juttu seemnete kahjulikkusest tõsiselt võtnud ega kasulikku rukkipõhku sööma hakanud, vaid ikka seemnetest leiba edasi teinud. Oli vaja nii-öelda tagajärgedega tegeleda. Nii sündiski fooliummüts. Kohe sai mulle ka selgeks, et fooliummütsi kandmiseks on rahvas liiga harimatu ja vaja on korraldada teavituskampaania.

Kuna Tallinnas elab oluliselt ­rohkem inimesi kui Tartus, siis valisingi “Haiguste ravi” kampaania kohaks pealinna. Õhtul, kui Andrus-poiss ­uinus, panin miilitsavillisele hääled sisse ja padavai Tallinna poole ajama.

Alguses polnud midagi, aga ühel hetkel märgati hiigelsuurt bensiinikulu ja vahelejäämise vältimiseks hakkasin Tartu ja Tallinna vahet läbima suvel joostes ja talvel suusatades. Siit ka meie peaministri hea sportlik vorm. Kuigi olin kõik väga loogiliselt müüridele-seintele kirja pannud, ei saanud rahvas mitte mõhkugi aru ja inimesed arutasid hoopiski omavahel, kes see hull võiks olla, kes kõik kohad täis sodib. Jah, seemned olid oma töö teinud!

Jälle tuli appi ülikoolilinna raamatukogu. Natuke tudeerimist ja kirurgiamet oligi selge. Nüüd paigaldan öösiti inimestele nende enda teadmata peanaha alla kaitsvaid fooliumkatteid. Esimeses järjekorras opereerisin muidugi kogu oravapartei pere.

Heh, meenub üks naljakas seik. Ühel hetkel avastasin, et Langi Reinu olin suisa kolm korda opereerinud, aga see selleks. Mõni “kampsun” on ka juba minu noa alt läbi käinud, aga see on alles algus. Varsti saavad kaitsva fooliumi kõik üheksa Eestisse jäänud kirurgi ja selle seltskonnaga ma alles näitan, milleks võimeline olen. Seemned, ma ütlen, seemned on kõiges süüdi!”