Olümpiasportlaste meenutused ⟩ Pavo Raudsepp: “Ma ei tulnud litsimajja, ma tulin olümpiamängudele”

Pavo Raudsepp algatas Eestis tõsise tegelemise suusasprindiga. Foto: Ain Protsin

Mingit kräud ei olnud aega pidada. Hooldemeestel oli vabadusi rohkem kui sportlastel. Kui oli pidu, siis polnud vahet, millal gondel mäkke tagasi läheb, ja rämpstoidu järele tekkis pisuke igatsus. Endised Lääne-Virumaalt pärit olümpialased räägivad elust võistlemise kõrval.

Kohe algavad olümpiamängud Pekingis paistavad juba enne ametlikku avatseremooniat silma massiliste piirangutega nii sportlaste kui ka suurvõistluste personali suhtes. Olümpiaküla koos sealse tavapärase seltsieluga niisama hästi kui puudub, igaüks askeldab valdavalt oma hotellitoas ja liigutakse marsruudil tuba-söökla-võistluspaik ja vastupidi. Küsisime meie maakonna endistelt olümpia­sportlastelt, milline oli võistlusväline elu nende olümpial osalemise ajal. Nagu Kaarel Nurmsalu tabavalt ütles: rääkida tuleb poole Tamsaluga.

Suusasprinterina tuntud Pavo Raudsepp osales 2002. aastal Salt Lake City taliolümpial. 30. koha välja sõitnud Tamsalu suusamees Raudsepp räägib võistlusvälise tegevuse kohta mängudel konkreetselt: “Magasin, ma olen väga igav mees. Kui ma tegelesin spordiga, siis ma proovisin tegeleda oma asjadega, aga ma tõesti magasin. Mul oli Salt Lake Citys ka nagu koroona, istusin toas. Ega meil ei olnud seal mingit olümpiamaja, oli lage põld, kõik kokku võibolla kümme hektarit, ja seal olid sellised meie mõistes kämpingumajakesed. Seal elasime kahekaupa toas, mingit nalja ei saanud.” Peale paarisaja meetri kaugusel asuva restorani, kus söödi kõht täis, et minna jälle tuppa tagasi, midagi muud põnevat seal ei olevat olnudki.