Kolumn: süžeetu mõttepuhang

Jaune Kimmel. Foto: Erakogu

31. jaanuari esimene poolteist tundi tiksub. Aeg läheb ja ma trükin ritta tähti, mis jõuavad pisikese Eestimaa ühte maakonnalehte. Ei usu, et leidub kedagi, kes loeb seda praegust rida samal kellaajal (1.40), kuid öid hiljem. Kui nii aga peaks minema, siis lugejale – tervist!

Tervitused ka teile, kes te päevasel ajal satute kogemata silmitsema minu jauramist. Siit ei tule midagi suurt ega mõtterikast, sest see on kirjutis, mis ei sündinud tahtest, vaid nõusolekust. Olin nõus oma mõtteid jagama hetkel, mil lootsin, et küll tahtmine mu kätte saab. Aga ei saanud. Miks ma üldse siis kirjutan, küsin endalt, kui avan üle kahe aasta oma vanad blogid ja loen keskkooli- ja ülikooliaegseid jutukesi. Ma olin need juba unustanud. Nad on kohati segased, kuid endiselt aktuaalsed ja see teeb kurvaks.

Jutuke pealkirjaga “Öökõne” (2015) sisaldab endas küsimust ja vastust: “Kas selle jaoks, et maailma rahu soovida, pean ma olema suur, tark ja kõrgel positsioonil? Ei, sest nagu näha, ei mõika paljud niisugusele kirjeldusele vastavad inimesed rahust mitte midagi.” Ja veel: “Inimesed otsivad ja loovad endasse rahu katkematult ja pidevalt, sest see on kiireim tunne, mille saab ära kaotada. [---] Elu lõpuni rahulik olla – selleks peab olema pühak, ja annaks kõrgeim olend, et inimeste näol neid siin maailmas võimalikult vähe oleks. Üdini rahulik, igal sekundil rahu kiirgav inimene ei ole inimene. Ja kui on, siis on ta nagu nõel Põhja-Korea Rŭngrado staadionil – tibatilluke, võimatu leida meie närvisüsteemi tõttu, mis lihtsalt ei veaks seda nõelaotsingut seal staadionil välja.”