Olgem täna kõik poeedid

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Ei midagi organiseeritut ega kunstiliselt viimistletut. Aga on kuupäevi, mis ei unune. 8. veebruaril on Rakvere poeedi ja muusiku Neeme Plutuse 50. sünniaastapäev.

Kes teab, milliseks võinuks see päev kujuneda siis, kui poleks seda viimase paari aasta nuhtlust, mis võib võtta viimsegi julguse planeerida midagi suurt. Kindlasti ei oleks see korranud mõne aasta tagust "Neemelt tulemise" teekonda, mis vaatles tema loominguga toimunut kümne aasta jooksul pärast tema lahkumist maisest elust. Pigem olnuks see mingi tagasivaade Neeme elule ja loomingule üldisemalt, võibolla isegi mingite kultuuripoliitikaga seotud küsimuste tõstatamine. Sõprade ringis oli uitmõtteid, nagu kohalike talentide avastamist käsitlev kirjanduskonverents või lavatükk tööpealkirjaga "Ta oli meil lavapoiss", aga uitmõteteks need ka jäid.

Neeme Plutuse looming on talletatud kahele CD-le ja luulekogusse, lisaks veel vähemalt ühele koduvideole. Luulekogu "Päikesepistesonaat", millele kirjutas saatesõna poeet, tõlkija ja esseist Igor Kotjuh, ning üks CD nägid ilmavalgust pärast tema surma. Aeg-ajalt kuuleme Vikerraadiost Neeme laulu "Tuldud tee", mida ta esitas koos oma ansambliga Kismet. Kümmekonnale Neeme luuletusele on loodud koorilaule. Usun, et luulekogus on veel piisavalt avastamata maad ning ehk leiab mõni praegune bändki Neeme Plutuse plaatidelt midagi enda jaoks.

Kõik ülejäänud Neeme sõbrad tundsid teda mõistagi oluliselt kauem kui mina (tulin Rakverre aastal 2003) ning sestap oleks neil temast ka rohkem rääkida. Muidugi ei jäänud mulle märkamata tema andekus ega ka järjekindlus toetuste taotlemisel teise heliplaadi väljaandmiseks (kirjutasin kord ühe soovituskirjagi).

Olen varem maininud sedagi, et ma ei söandanud kuidagi oma koostöösoovidega häirida tema kui loovisiku autonoomiat (kirjutas ise nii muusikat kui ka tekste sellele). Ühel hetkel ma siiski pöördusin tema poole, et saada mõnele oma laulule teravamaid tekste, kui ma ise suutnuks luua – ning selgus, et see sobis talle. Kuid meie koostöö jäi kahjuks lühikeseks. Vikatimees tegi sellele otsustava lõpu.

Ei tundu üldse võimatu, et lisaks sellele, kes Neeme loojana juba oli, võinuks temast kujuneda koguni meie oma Heldur Karmo või meie oma Ott Arder.

Suurüritust ei toimu. Kuid miks ei võiks me sel juubeliaastapäeval olla kõik poeedid või laululoojad? Kasvõi asetades end hetkekski temataolise loovisiku kingadesse, tunnistades, et suurt osa meie tarbitavate väärtuste loomisest ei saa reguleerida ajagraafikutega, mis ööpäeva tunni täpsusega osadeks hakivad. Mis võiks ühiskonnas olla teisiti, et võimekas loovisik kusagilt siitsamast naabermajast ja tema töö saaksid esile kerkida ilma argirutiini ja bürokraatiasse takerdumata?

Kuna olen juhtumisi ka kodanikupalga eestkõneleja, on mul selle mätta otsas seistes mõistagi vastus kohe varnast võtta. Aga see vastus on ilmselt vaid üks paljudest.