Pisarate ja meeleheite pesa

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Ühel aastal küsis Mihkel Juhkami Rakvere mälumängus, mis rahvas kasutab enda kohta hüüdnime pinoy. Vastusest tuli “soolo”, sest seda teadis vaid võistkond Mehepojad – täpsemalt selle liige, kelle sulest on 13. novembril 2013 ilmunud Virumaa Teatajas lugu “Mida on Eestil õppida Filipiinidelt?”. Ometi oli Katariina Kelder täis mehi, kes teadsid suvalistel olümpiamängudel suvalisel alal kulla pälvinud atleeti või suvalises filmis suvalist rolli mänginud staari.

Üle saja aasta varem (1905) avaldas Rakvere lähedal sündinud Juhan Lilienbach, kelle ametlik haridustee piirdus Paatna vallakooliga, enda toimetatud tööliste jõulualbumis “Edasi” luuletuse “Öö-wiirastused. Rizal”, kus on sellised read: “Öösel ma kardan: siis ilmuwad alati / Werised kujud mu ees, / Need, kes Manilla eest langesid auusasti / Palawa wõitluse sees!” Luuletus on pühendatud märtrina surnud vabadusvõitlejale ja kirjandusklassikule José Rizalile, kellest on juttu ka Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i punklühiromaanis “Inglid ja kangelased”.

1898. aastal peeti Kuubal, Puer­to Ricol, Filipiinidel ja Guamil Hispaania-Ameerika sõda, mis kestis kolm ja pool kuud. Sellele järgnes kolm aastat (1899–1902) kestnud Filipiini-Ameerika sõda USA ja end Hispaaniast sõltumatuks kuulutanud saarestiku vahel. Vabadusejanuste filipiinlastega said tsaarivõimust väsinud eestlased samastuda nagu brittide vastu võidelnud buuridega.