Kolumn: mine nii metsa

Jete Eevald. Foto: Erakogu

Mitmeks aastaks kõrvu ebasobivalt kõlama jäänud Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” kõlas äkitselt sama kutsuvalt nagu viimasel ajal minuga romantilist suhet arendav piimjas oolong.

Sealt edasi rändas ta mulle juba käte vahele, ujutas end sügavale mõistusesse ja hakkas tuttavlikult alateadvuses jaatavaid noogutusi esile tooma. Sõna sõna haaval jõudis lähemale, mispärast autor on valinud nõnda tobeda pealkirja. Ta ei olegi. Hoopis minust oli etteruttav mõelda, et see on järjekordne leksikon hüüfide niidistikust. Eksisin ja nautisin täiel rinnal selle ees vastutuse võtmist, lugedes justkui raamatut hingemaastikest, mis minu sees aegade algusest elanud on.

Kui elu mu mõned päevad tagasi mandrilt saareelu viljelema viis, lonksasin korraliku sõõmu metsateid. Ampsasin täitmatu isuga alla kadakate anomaaliat ja silmitsesin viikingi pilguga kivirajatisi metsa all. Tajusin mereäärse võimekust mu mõtteid taas rännule minekust unistama sättida ja metsa, kes enda maagia keskel mind nagu viimset ellujäänut peopesa peal hoidis. Võimas! Kuidas jõudis pärale, mis, milles loodus end väljendab. Metsahäältes, nii tuttavlikes kui veel võõrastes. Taimedes, lopsakates ja sealsamas pealtnäha surnutes. Iseendas, vaikuses ja enda ette verbaliseerimises. Suguvõsades, kelle edasi kandmisel õpime kogu seda elu lähemalt tundma läbi iidsete praktikate. Koduhoovides. Loomades. Aiasaadustes.