Nädala kaja: ilma õige vürtsita mängud

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Tõstke nüüd käsi, kes tunneb, et jälgib Pekingi olümpiamänge suure elevuse ja põnevusega. Mõni muidugi on, kes istub näiteks kodus karantiinis ja on telekasse juba augu sisse vahtinud, nagu üks mu tuttav ütles – aga muude toimingute kõrvalt?

Ma ei tea, võibolla ootan liigset. Aga mulle näivad seekordsed tali­olümpiamängud Maarjamaalt tugitoolist vaadatuna kui üks vägisi tehtud asi. Kivist vee välja pigistamisena.

Juba ammu räägitakse, et olümpialiikumine teeb vähikäiku ja midagi on vaja muuta, et iga nelja aasta tagant korduv sportlaste pidu oleks tõeline pidu.

Ja seekordsed mängud on siis antud korraldada riiki, kus publikuhuvi puudub, kus sportlastel on spartalikud tingimused, kus spordirajatised, vähemalt telekast vaadatuna, paistavad kõike muud kui hubased ja mugavad.