Olümpia algas avatseremooniaga, kus heisati olümpialipp, süüdati olümpiatuli ja lasteaia direktor Raido Parve juhtis väikeste sportlaste tähelepanu ausa mängu reeglitele ning rõhutas selliseid olümpia väärtusi nagu sõprus, ausus, eneseületus. Meeleolu hoidis üleval maskott lepatriinu, kes lapsi julgustavalt olümpiarajale suunas.
Olümpiaalasid oli kümme. Esindatud olid traditsioonilised alad, nagu murdmaa- ja laskesuusatamine, ühene ja kahene bobisõit, ilu- ning kiiruisutamine, hoki, kurling, uudisaladena lumesõda ja hoki slaalom. Loomulikult olid tegevused kohandatud lastele jõukohaseks, näiteks laskesuusatamine tähendas, et täpsust tuli visata liivakotiga ja trahviring läbida joostes, kiiruisutamist matkiti ning bobikelgu asemel kasutati lumerõngast, aga elevust ja võistlusjanu tekitasid kõik alad. Rajareportaažist selgus, et kõige tulihingelisem võistlus käis murdmaasuusatamises, kus libedast rajast hoolimata suudeti püstitada rajarekordeid. Mitu spordipoissi ütles, et on kodus kõvasti suusakilomeetreid kogunud ja tänu sellele head tulemused tulevadki. Kõrgelt kelgumäelt kostis rõõmsaid kilkeid. Tulihingelised tuubitajad avaldasid arvamust, et tehtud pikk ja kiire liug peaks kindlasti esikoha tooma. Silmailu pakkus iluuisutamise vabakava, kus talisportlastel tuli muusika saatel eri vahendeid kasutades esitada piruette ja keerutusi. Mõned tüdrukud nentisid, et on oma oskusi lihvinud kunagi tantsutrennis käies. Hokis tõi mängijatele võidu meeskonnavaim.
