Repliik: valguse kosutav vägi

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Pea pool aastat kestva katsumusterohke Eesti talve selgroog on küll murtud, kuid kevad on alles mägede taga. Need mäed on vähemalt sama kõrged kui need tohutud lumekuhjad, mis kõikvõimalikele platsidele ja tänavanurkadesse on kokku lükatud.

Sellegipoolest on meel kevadiselt rõõmus. Sest päev on juba päev. Enam ei ole hommikud ja õhtud kui kottpimedad ööd. Nüüd astun hommikul uksest välja valgesse õue ning kella nelja ajal, mil saab tasapisi tööpäeva otsi kokku tõmbama hakata, on pilkase pimeduseni veel jupp maad.

Enam ei saagi linnu kombel õue vaadates kellaaega ennustada. Aknast sisse paistev päike võib bioloogilise kella lühisesse ajada ja tööhoos ei märkagi õigel ajal koju minna. Kolleeg kartis, et varsti on täitsa reaalne oht bussist maha jääda. Pole enam harjunudki valgel ajal koju saama.