:format(webp)/nginx/o/2022/02/14/14365520t1h5c8b.jpg)
Selline tore luuletus siis neljakümnendatest aastatest. Kunagi enne sõda oli meil ka selliseid vanaisasid, kes punalippudega vehkisid. Eks ka esimesel Eesti ajal oli varanduslik kihistumine samasugune nagu praegu. Loodeti, et sotsialism teeb lihtinimese elu paremaks. Aga 50 aastat nõukogude võimu meile erilist õnne ei toonud. Hästi elasid vaid partei nomenklatuur ja kõrged ülemused, vaesed olid ikka vaesed nagu ennegi.
Nüüd elame siis kauboikapitalismis, kus igaüks kahmab endale nii palju, kui saab. Rikkad lähevad aina rikkamaks, aga vaesed on ikka vaesed. Ja olukord läheb rohepöörde tõttu taas revolutsiooniliseks. Kuulda on, et isegi rikkad nutavad. Kui ikka elektriarve oli enne viissada ja nüüd on tuhat eurot, eks võtab ikka pisara silma küll. Tuleb protestida, mis meil siis muud üle jääb: teeme ühe väikese revolutsiooni, mürgeldame natuke ning keerame mõned autod kummuli ja paneme need põlema, peksame mõned poed segamini. Võimalusi igasuguseid.