Kiri: Eestit armastan ma ja seda ma muuta ei saa

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kui eelmine koroonalaine näitas vaibumise märke, kirjutasin arvamusloo “Hüvasti, tööpidžaama ja trussikuläbirääkimised”. Rõõmustasin liiga vara, sest pärast lühikest hingetõmbeaega tabas järgmine laine meid nii julmalt, et pidime jälle osalised piirangud kehtestama. Kui oli mingi lootus, et ehk õnnestub veebruarikuus piirangud maha võtta, mõtlesin, et panen arvamusloo pealkirjaks lihtsalt “Tere, elu!”.

Vaadates otsa nakatumisnumbritele, tundub jälle, et vara veel. Me ei tea, millised üllatused viirusel veel varuks on. Otsustasin, et räägin täna sellest, mis meil on hästi. Meie riik ei ole olnud täielikult suletud. Õpilased on saanud koolis käia, kuigi osa klasse on tulnud suunata distants- või hübriidõppele. Maailmas on riike, kus õpilased pole viis aastat juba koolis käia ning lugema ja kirjutama õppida saanud. Donbassis kasvab üles põlvkond, kes peale vaesuse ja sõja pole midagi näinud. Meie majandus on hästi kohanenud ja seetõttu on valitsusel olnud rahaline võimekus toetusmeetmeid rakendada. Millise jälje koroona jätab, seda näeme alles aastate pärast.

Aga juba täna võime öelda, et lõhe eestimaalaste vahel muutub üha sügavamaks. See ei kulge ainult piki partei- või maailmavaatelist liini, vaid läheb sugukondade, perekondade ja sõpruskondade vahelt. Kui tass läheb katki ja uuesti kokku liimida, jääb murdekoht näha. Me kõik peame kannatust varuma ega tohi väsida. Kõige rohkem on meil puudu tänulikkusest, alandlikkusest, headusest. Inimestel on palju hirmusid. Üksikemal on hirm, kuidas pärast kõikide maksude tasumist tulla toime viie euroga päevas.