Rahvuslipud + võllapuu = vabadusvõitlus

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä

2. veebruar aastal 2022. Vabadussõja 102. aastapäev. Lipupäev, mälestuspäev, tänuga eilsesse ja usuga homsesse vaatamise päev. Ausammastele ja mälestusmärkidele asetatakse pärgi, peetakse kõnesid. Üks Tartu gümnasist ütleb kaamera ees, et see päev on talle ja tema kodustele üks tähtsamaid, et selle päeva ühine tähistamine on ammune peretraditsioon. See noore inimese siiras jutt paneb mu silma tükiks ajaks särama.

Päev hiljem istun teleri ees ning uudistepilt pealinnast tuhmistab sära ja juhmistab pilgu. Rahvuslipud lehvivad taas, autod ummistavad tänavaid ning kurisilmsed inimesed kannavad kurjade ja inetute kirjadega plakateid. Püsti pannakse võllapuu, kokkuklopsitud tribüünilt kutsub perede ja traditsioonide esikaitsja rahvast üles valitsust kukutama ning vabadust taastama. Temaga ühineb rahvuskonservatiivide juht ja meeleavaldajad karjuvad kaasa. Maha valitsus! Maha piirangud! Elagu vabadus!

Erinevad inimesed, erinevad pered, üks Eesti. Kas nii juurutatakse uut peretraditsiooni, et kui midagi ei meeldi, tuuakse võllapuud välja? Ehk korraldatakse näidispoominegi? Lehvitatakse lippe, levitatakse kütusetossu, räusatakse ja ­jauratakse? Ehk võetakse järgmine kord lapsedki kaasa ja korraldatakse vabadusvõitluslik perepäev?