Käsmu merevaik on muuseum

Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik.

FOTO: Arvet Mägi

Minu eesmärk on näidata seda, et kõik eestlased ei käinud pasteldes, vaid siit mindi laevadega Ameerikasse, ütleb Käsmu meremuuseumi rajanud Aarne Vaik, kes naasis paarkümmend aastat tagasi oma juurte juurde ning asutas maalilisel kohal asuvasse piirivalvekordonisse meremuuseumi.


Vaik räägib, et idüllilise Käsmu fenomen on looduslikud eeldused ja asjalikud inimesed.
“Minu juured ulatuvad siin 300 aasta taha, selle muuseumi rajamine oli moraalne kohustus, kui tulin, teadsin, et siit on pärit 20 kaptenit, nüüd on selgunud, et 110 kaptenit on siin elanud. 15 Käsmu aurikut sõitis mööda maailma ringi … Ainuke kapten, kes veel sõidab, on meie perekonnast, minu vennapoeg.”
Vaik räägib värvikalt ja kirglikult.
“Meri oli see, mis toitis ja maailmapilti avardas.Kui mujal Eestis osteti talusid ja maid, ostsid Käsmu inimesed laevu.”
Kaminas huugavad halud, meri on akna taga jääs.
“Tegelikult, nüüd vaadates, olen ma saanud rohkem tunnustust, kui ma kunagi lootsin, oleme vastastikku Käsmuga teineteise populaarsust tõstnud. Käsmu inimesed on ikka uhked selle muuseumi üle ja küla toetab.”


Üks vallajuht on nimetanud Vaiku tema asjaajamistes suisa lapsemeelseks. Vaik ise ütleb, et see on missioon. “Kui ma siia tulin, siis Vene piirivalvur kinkis eksponaadiks raamatu – Vene soldat sai aru, aga oma vallavanemad ei mõista,” ütleb muuseumi rajaja.
Ta tõdeb, et muuseumi majandamise mudel on omapärane, aga toimiv. Võib-olla äärmuslik väljund, aga ta on selline. “See on küll külamuuseum, kuid vabariikliku tasemega ja Euroopa kaardi peal, Käsmusse tullakse kõikjalt maailmast, sakslased ja prantslased tulevad siia, nad on mind televiisorist näinud,” mõtiskleb muuseumi peremees oma miljonivaatega akna all istudes. Ja lisab: “Mida kaugemalt tullakse, seda huvitavam neile tundub.”
“Käsmu muuseumis käib üle 20 000 külastaja aastas. Nende aastate jooksul on käinud kokku pool miljonit inimest - nad on kõik meie muuseumi sõbrad! Mõnes mõttes on romantiline näidata, et see muuseum on niisugune lihtsakoeline, aga euroremondiga suretaks selle kohe ära.”


Tänaseks on saanud muuseumist sümbol, ehk monument, nagu Vaik ise ütleb. Ja see monument peab kuuluma eesti rahvale, soovib ta.
Käsmu meremuuseumisse sisenemise eest ei küsita isegi piletiraha, igaüks paneb karpi südametunnistuse järgi, turismifirmadega on mõistagi lepingud sõlmitud. Ja aval peremees ise on alati ohtralt seletusi jagamas.
Aga ükski prohvet pole kuulus omal maal.
Käsmu oli küll tuntud kaptenite küla, kuid see küla meeldib oma aura ja romantika tõttu loojatele, seal kirjutavad oma raamatuid tuntud kirjanikud, seal käivad turistid looduseilu imetlemas.
Käsmusse suvitama tulnud intelligents haris ka kohalikke. Kalamehed, meremehed, suvitajad, intelligentsed suvitajad jätsid sinna teadmisi. “Mina olen oma pool haridust saanud samuti Käsmu meestelt ja siinsetelt suvitajatelt, üks minu mõjutajatest oli Romulus Tiitus,” räägib muuseumi vedaja.


Kahekümne aasta eest oli Vaik 50aastane. Sorava jutuga mees leidis endale kiirelt fännid, meremuuseumi kogu aina täienes. Eksponaate on käinud Vaik ise oma raha eest mööda ilma otsimas ja ostmas, paljuski on aidanud annetajad.
Vaigu eestvedamisel ja kaasaaitamisel on Käsmus korraldatud noorte purjelaagreid, loodusringe, teemaõhtuid, teatrietendusi, teaduspäevi, viikingilaagreid, hiljem on tulnud Viru Folk, ehitati viikingilaev, sinna sõidab Looduse Omnibuss.
Läinud aastal sai Aarne Vaik presidendilt aumärgi. Kuid nüüd, kakskümmend aastat pärast muuseumi asutamist, on ta mures, sest temas on maad võtnud teadmatus tuleviku ees.
Murelikuks ei tee teda kadedus, vaid asjaolu, et magusale paigale võivad kaukamehed hammast ihuda. Et mis siis saab, kui valla algatatud detailplaneering kinnitatakse? Kas meremuuseumi asemele tulevad suvilad? Vaik ütleb, et vallajuhid pole tema käest planeeringu kohta arvamust küsinudki.


Viimases hädas taotleb väsimatu Vaik seda, et Käsmu muuseumist saaks Eesti meremuuseumi filiaal.
Aarne Vaik pole kunagi vallajuhtidega hästi läbi saanud, ehkki oli aastaid külavanem ning kuulub praegu ka vallavolikogusse. Ta ütleb, et on üle elanud kümme vallavanemat, kuid mitte keegi pole temaga maja ja maa kohta lepingut sõlminud. Nii ongi ta muuseumiperemees ilma maa ja majata, pigem rentnik, sest tal on sõlmitud maja haldava kultuuriministeeriumiga tähtajatu rendileping.
Vaik on oma kangekaelsusega endale üksjagu vimmamehi korjanud, kuid oma asja eest võitleb ta kas või siis, kui vaja vastuvoolu ujuda.
Kemplemist on olnud tal nii siseministeeriumi kui ka kultuuriministeeriumiga, kellele muuseumi all või naabruses asuvad krundid kuuluvad. Omandivorm on aga muutumas.
“Tahan ühte tükki mereäärset maad meie rahva jaoks hoida, see tükk on miljoni eestlase jaoks,” ütleb Aarne Vaik.
“Minu mure on, et muuseum ei läheks Eesti jaoks kaduma. Kui see läheb riigivara aktsiaseltsile, siis tekib kerge kõhedus, et mis edasi saab - kas erasektor ostab, minul niisugust raha ei ole, või teeb vald sellega midagi edasi või siis mingi riiklik muuseumisüsteem,” arutleb Käsmu muuseumi eestvedaja.
Muuseuminõuniku Marju Reismaa selgituse kohaselt leppisid kultuuriministeerium ja siseministeerium 2010. aasta lõpus kokku, et riik võõrandab kõnesolevad krundid tasuta Vihula vallale.
Selleks, et oleks tagatud muuseumi tegevuse jätkamine kinnistul ka pärast võõrandamist, soovis kultuuriministeerium eelnevalt seada kinnistule kasutusvalduse ning saatis läinud aastal rahandusministeeriumile kooskõlastamiseks Vihula valla eelnõu, millega oleks seatud kasutusvaldus Vihula vallas Käsmu külas Merekooli 1 asuvale kinnistule MTÜ Käsmu Meremuuseumi kasuks 30 aastaks.
Rahandusministeerium ei kooskõlastanud nimetatud taotlust ning tegi ettepaneku anda kinnistu üle Riigi Kinnisvara ASile.
Rahandusministeeriumi hinnangul pole otstarbekas sõlmida Käsmu meremuuseumi kinnistu kohta 30aastase tähtajaga kasutusvalduse lepingut enne, kui kultuuriministeerium on teinud strateegilised otsused muuseumivõrgu kohta.

Rahandusministeeriumi saadetud kirjas seisis: “Muuseumi tegevuse kohta teeb otsuseid kultuuriministeerium, kes hindab ka, milline oleks riigile majanduslikult soodsaim kinnisvara korraldusmudel. Kaaluda võib pikaajalise kasutuslepingu sõlmimist riigiga, aga ka vara üleandmist riigi kinnisvaraga tegelevale kompetentsikeskusele ehk Riigi Kinnisvara ASile, kes sõlmiks siis ise üürilepingu Käsmu meremuuseumiga ja hooldaks seda kinnisvara.”
Otsuse sobivaima kinnisvara korraldusmudeli kohta teeb kultuuriministeerium, kelle haldusalasse muuseumi kinnistu kuulub. Kuna kultuuriministeerium soovib Käsmu meremuuseumi edasikestmist, siis püütakse rahandusministeeriumiga läbi rääkida, et uuendada muuseumiga sõlmitud üürilepingut.
Praegu on talv ja talvel on Käsmu muuseumis adraseadmise aeg, mõtisklemiste aeg ja ahjukütmise aeg.
“Ma ei ela ju sajaaastaseks,” ütleb Vaik ja vaatab Lobi neeme poole, sealt on Käsmu mehed juba ammusest ajast üle Atlandi purjetanud.

Kala, kes ujub vastuvoolu

Aarne Vaik on sündinud Tallinnas märtsikuus 1942 ja on sellest saati kala. “Alati olen tegelenud veega ja püüdnud vastuvoolu ujuda,” ütleb Vaik, kes peab ennast käsmulaseks, kuna tema perekond on vähemalt 300 aastat Käsmus elanud. Kogu praegune sihipärane tegevus läheb Käsmule monumendi ehitamiseks, milleks see muuseum võiks olla.
Koolis käis Tallinnas, lõpetas Tallinna kalandustehnikumi. Töötas tuukrina geoloogia instituudis kvaternaargeoloogias. Juba tehnikumi lõpus hakkas allveespordiga tegelema. Spordiga tegi lõpparve ülikooli minnes.
Ülikooli läks 1966. aastal bioloogiat õppima. Sai ülikooli sisse, kuigi eksamil spikerdamisega vahele jäi. Ülikooli lõpetas 1971 ja orienteerus kolhoosimajandusele, kuna see lubas natuke lahedamat elu. Eks ülikoolis jäi õppimiseks vähe aega, sest rohkem tegeles paroodiaansambliga Rajacas, kus tehti pulli ja nõukogudevaenulikku paroodiat. Seetõttu keelati tal töötada juhtival kohal ega lubatud aspirantuuri, isegi parteisse ei võetud.
Esimese elutööna ehitas 1976 Pajusi kolhoosis kalamajandi ja töötas seal 15 aastat Rutikvere forellimajandi juhatajana, siis tuli pööramisaeg.
Vaik: “Siis tulingi kogemata Käsmu ning leidsin omale rakenduse muuseumi tegemise näol. Venelased läksid Käsmust ära novembris 1992. 1993. aastal asusin Võsu valla otsusega piirivalvekordonisse muuseumi looma. Maavanem oli tollal Ants Leemets, vallavanem Tõnu Valdma.”
Jaanipäeval 1993 avas muuseumi. Enne seda oli kaks aastat teinud näitusi Lainela pansionaadis. Olid ülemaailmsed käsmulaste päevad. Kolmel päeval käis 500 inimest. Järgmisel aastal tegi veel kuu või poolteist ja üle tuhande inimese käis näitust vaatamas.
Vaik on oma muuseumi pärast võitlusi pidanud ka varem. 2007. aastal seisti vastu siseministeeriumi plaanile erastada Käsmu meremuuseumi ümbritsev endine piirivalvekordoni maa. Protest selle vastu päädis avaliku elu tegelaste ja ühingute kirjaga.

Poliitiline pilaansambel Rajacas

Aarne Vaik tegi ülikoolis koos oma nimekate sõpradega poliitilist pilabändi Rajacas, millega paari aasta eest ka Viru Folgil üles astuti. Bändi kuulusid veel näiteks Priit Pärn, Rein Tenson, Nikolai Laanetu, Mihkel Zilmer. Jaak Allik on meenutanud nii:
“Miks täna, nelikümmend aastat hiljem, on Rajacas minu jaoks ikkagi parim ansambel, keda kunagi olen laval esinemas näinud/kuulnud? Kindlasti olen vahepeal kohanud ju sadu esinejaid, kes laulsid hoopiski kaunimalt, valdasid sõna palju koolitatumalt, mõtlesid välja peenemaid paroodiaid ning tegid kindlasti profimat muusikat. Aga seepärast, et Rajacas ei laulnudki, ei vallanudki sõna ega teinudki muusikat. Ta kõneles omavanustega just sellest, mis meil kõigil hinges oli. Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ka ühikatoa mastaabis. Laulud ja muusika olid Rajaca programmides üldse teisejärgulised, eelkõige oli see vaimukale lavalisele naljale ning napile, kuid täpsele sõnale rajatud punt. Kõik Rajacas osalenud oli targad poisid, seda näitab nende edasine elutee ning seepärast ei teinud nad ka kunagi lolli nalja. Rajacas puudus labasus, mis oli paljude hilisemate (maleva)taidluskavade nii tüütuks osaks. Miks? Sest kõik Rajaca-poisid vaatasid elu avasilmi ning sekkusid selle paremaks ja targemaks muutmisse ka väljaspool oma eriala ja ansambliproove. Nad tahtsid öelda oma seisukoha jama suhtes, mis meid sotsiaalses mõttes ümbritses, virtsa suhtes, kus me kõik kõrini sees olime, ning ei kartnudki tekitada lainet. Esimene, mis mulle seoses Rajacaga meenub, on just nende naljade vaimukas tarkus, paroodiate täpne alltekst, laulude valus südamlikkus ja poiste julge ausus.
Meie, kes me tol ajal ülikooli komsomolikomitees ennast liigutasime ja samuti ju lainet tekitasime, saime seda teha vaid seetõttu, et meid mõistsid, toetasid ning tegelikult meiegi mõtted massideni viisid just Rajaca-poisid, kellele kuulusid tollase üliõpilaskonna absoluutne usaldus ja vaimustus.”

Kommentaarid

Vihula eelmine vallavanem Rene Treial:
“Endise vallavalitsuse liikmena oli Aarne Vaigul püsivalt ülevaade asjade seisust. Vald on alates 2008. aastast taotlenud endise Käsmu piirivalvekordoni ala munitsipaliseerimist. Ala koosneb viiest katastriüksusest: sadama tee ja tuletorni tükid on valla, peamaja kultuuriministeeriumi ja kasarmu ning sauna tükid siseministeeriumi hallata.
Vallavalitsus taotles nii kirjades kui kokkusaamistel ministeeriumide vastutajatega kolme katastriüksuse munitsipaliseerimist, kuid vallast sõltumatutel asjaoludel pole seda toimunud. Miks, saavad vastata ainult üleandjad.
Vallapoolne tahe on olnud kogu aeg sama: kõik viis kinnistut valla omandusse, et oleks tulevikuks tagatud avalikul huvil põhinev ala kasutamine ja arendamine.
Sadama ja muuseumi arendamine peaks valla arengukava kohaselt toimuma ühtse merenduse ja looduskaitse suunitlusega õppe- ja puh­kekeskuse väljaehitamise eesmärgil koos avalike ürituste jätkumise­ga. Selleks kõigeks on vald algatanud 2011. aastal detailplaneeringu.”

Vihula vallavanem Raivo Uukkivi:
“Detailplaneering on menetluses kogu ala peale, sh siseministeeriumile ja kultuuriministeeriumile kuuluvad kinnistud ja üks jätkuvalt riigiomandis olev maa, mida vald soovib munitsipaliseerida, et oleks tagatud sadamasse vaba ligipääs.
Planeering algatati 23. novembril 2010 vallavalitsuse poolt. Aarne Vaik oli sellel ajal vallavalitsuse liige. Planeeringu eesmärk oli “Käsmu küla väikesadama ja avaliku ruumi arendamine ning selleks vajaliku maa munitsipaliseerimine; ehitusõiguse, tehnovõrkude, kitsenduste, liikluskorralduse ja looduskaitseliste abinõude määramine, maa sihtotstarbe muutmine”.
Tänaseks on toimunud kaks eskiisi arutelu, neist viimane 2. veebruaril, kus osalesid puudutatud isikud ja külakogukonna esindajad ja saavutati kokkulepped, mille alusel planeeringu menetlusega edasi minnakse.
Sellel muuseumi kinkimise ja planeeringu menetlusega tegelikult ju otsest seost ei ole, sest planeeringu mõttes pole omand oluline. Planeering on ühiskondlik kokkulepe selle kohta, millisena kogukond piirkonda näha soovib.
Minu isiklik seisukoht on, et muuseum võiks olla kogukonna oma, kuuludes munitsipaalvara hulka. Kogukond on kõige enam huvitatud, et selline turismimagnet piirkonnas oleks, ja ilmselt on siis ka kõige enam tagatud selle säilivus ja järjepidevus. Ma ei saa aru Aarne Vaigu ponnistustest, nagu ei saa ma aru tema hirmudest. Ilmselt ei tea ma kõiki antud teemat puudutavaid kõrvaltingimusi ja taustainfot, sest pole ma ju kohalik. Kuid sellele vaatamata olen jätkuvalt seisukohal, et parim lahendus oleks munitsipaalomand ja koostööleping
MTÜga.”

Looduse Omnibussi eestvedaja Jaan Riis:
“Vallavanem Raivo Uukkivi ütles õigesti: “Ma ei ole kohalik.” Järele mõeldes mõistab ehk temagi, et need ei ole vaid kallid maatükid Käsmu lahe kaldal, mis võiks kuuluda vallale ... Seal on Eesti Asi - Koha Vaim, mis maksab rohkem. Vaimu on lihtne lõhkuda, aga seda kokku lappida pole võimalik. Muuseumi peremees on idee.”

Anne Kurepalu, Lahemaa giid:
“Olen giidina algusest peale jälginud Aarne Vaigu tehtud muuseumi käekäiku. Kui 1991. aasta jaanipäeval said u 50 sõja lõpul Käsmust põgenenud endist käsmulast esimest korda tulla oma koduküla vaatama, siis oli Aarne teinud oma tolleaegsetest kogudest ajutise näituse praeguse Lainela puhkekeskuse, endise Sepa talu ühte vanasse majja mere ääres. See tõi kunagistele elanikele meelde hulga mäletusi ja pisaradki silma. Ja kohe oli küsimus, miks ei võiks alatiselt olla selles Eesti meresõiduajalooga nii pikalt seotud külas oma muuseum, mis oleks pidevalt avatud.
Mõne aasta pärast, kui Vene piirivalve lahkus, saigi see tänu Aarne Vaigu visadusele ja oma koduküla armastusele teoks. Olen näinud aastate jooksul muuseumi arengut ja alati imestanud, kust võtab Aarne uusi ideid, et kogu aeg on seal midagi uut, kas või vanad asjad paigutatud teisel moel, nii et tekib hoopis uus vaatenurk ja uus lugu. Muuseumis on mingi eriline aura ja võlu, et ma ei imesta oma inglise, prantsuse ja soome sõprade üle, kes igal aastal siin käivad ja alati ütlevad, et lähme nüüd Käsmu ja vaatame, mis Aarne juures jälle huvitavat on. See on kui Aladdini varakamber, kus iga asi võib valmistada üllatuse ja rääkida lugu. Mis teeb selle muuseumi eriti veetlevaks, on võimalus võtta asju kätte, kogeda niiviisi kunagise omaniku või tegija kätt, ja see on nagu käeandmine läbi ajaloo. Tekib mingi kummaline tunne, mida olen ise kordi kogenud. See pole tavamuuseum, kus asjad on nööri või klaasi taga ja sa vaatad neid eemalt, vaid oled ajaloo keskel ja võid lasta oma fantaasial vabalt lennata. Ja alati saad Aarnelt mõne huvitava loo, seiga, mõttevälgatuse, mis paneb ka enda ajud tööle.
Käisin umbes samalaadses muuseumis Põhja-Walesis ühes väikeses sadamalinnakeses. See asus vanas paadikuuris. Kõik oli tore, ekspositsioon huvitav, aga ... kõik oli liiga korralik, klaasi ja nööri taga.
Seda tüüpi muuseume nagu Aarnel on väga vähe, aga seda vajalikumad nad on.
Kas me saaks kuidagi aidata, et Käsmu meremuuseumi asi leiaks lõpuks lahenduse ja Aarne võiks rahumeeles asja arendada, et oleks garanteeritud muuseumi jäämine sellesse kohta, Aarne saaks seda rahulikult edasi pidada ja arendada ega peaks mõtlema, kuhu minna kõigi nende asjadega? Mulle tundub, et tihti on mängus suur tükk lolli kadedust ja ei midagi muud.”

Tagasi üles