Kolumn: tõest ja õigusest

Teet Suur. Foto: Sten Semjonov

Millest me mõtleme, kui räägime õiglusest, ja mida me õigluse all mõtleme? Õiglusest kuuleme viimasel ajal üha rohkem. Põhiline murekoht on, et kas pole õiglane ja kuidas saaks õigluse taas jalule seada. Iseenesest on see ülimagus teema populismi viljelemiseks just nüüd, mil peagu kõiki inimesi puudutas energiahinnatõusu ehmatus. Häiritud olid kõik, nii rikkad kui ka vaesed. Ja rahanumbrite kõrval hakkas järjest sagedamini kõrvu sõna “õiglus”.

Miskipärast mõjus hindadest ja rahast rääkides sõna “õiglus” kuidagi konteksti mittesobivalt. Ilmselt seepärast, et siiani oli see ühiskondlikel debattidel tagaplaanile jäänud. Õiglusest saame rääkida koos võrdsusega, mis seisab ta kõrval. Võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine – see oleks ju õiglane. Kas pole tuttav? Seda jällegi oli paljudel liiga raske mõista, mistõttu käsitleti seda kui üleliigset. Parem võtaks hoopis seisukoha, et on olemas (tugevama) õigus – selline, nagu parasjagu meelepärane ja kasulik. Kasulikkus on pealegi veel rahaliselt mõõdetav, kütab enam kirgi, kuuleme ja näeme seda ju iga päev. Aga “õiglusega” kõlalt sarnane “õigus” on hoopis midagi muud. Ütlus “Kellel võim, sellel ka õigus” selgitab seda lihtsalt ja arusaadavalt. Kui “õiguse” ette asetame veel sõna “tõde”, siis on needki igaühele omad: kellel kõvem hääl seda kuulutada, sellel on võimalus konkureerida tõemonopoli omanikuks, see avab veelgi uusi ja avaramaid võimalusi.

Tõde on kui väärtus kultuuriruumis, ühiste kokkulepete taustsüsteemis. Eesti rahva tüvitekst romaan “Tõde ja õigus” jutustab igavesest võitlusest maaga, jumalaga, ühiskonnaga, iseendaga ja oma eluõnnega. Ja võitlused ei lõpe kindla võidu või kaotusega. See kõik on hoopis kirev, aga mitte just ilusat ja värvilist karva, mida saab vaid imetleda igast küljest. Võitlus võib hoopistükkis olla hallskaalal karm tõde.