Kaemus: sügavsünge “Soo” ei jää pinnapealseks virvenduseks

Franz Malmsten ja Grete Kuld – kunstniku ja mõisaproua kohtumine. Foto: Venno Kornak

"Eesti film ei ole surnud. Mitte enne, kui Apollo on jõudnud ära teha kõik Eesti kirjandusklassika ja selle läbi lutsutada," lõpetas oma stand-up-monoloogi mulluste Eesti filmi- ja teleauhindade galaüritusel rahvast naerutanud näitleja Henrik Kalmet.

Meie kirjandus- ja teatriloo kirkamaid kriite Oskar Luts suutis moodsas mõistes luua sisu, mis kõnetas nii lugejaid, teatripublikut kui ka -lavastajaid. Ega muidu oleks tema lood jõudnud Eesti kutseliste teatrite lavadele läbi aegade rohkem kui 140 lavastuses. Ehkki 1953. aastal lahkunud Luts seda ise ei näinud, tõestas tema pärand enda jätkusuutlikkust ka suurel ekraanil. Praeguseks on Lutsu nimest saanud kaubamärk, mida tasub trükkida ka filmiplakatile – samale kohale, mis on tavaliselt broneeritud režissööri nimele. Ning ega ka “Talve” lavastanud Ergo Kuld selle pärast ilmselt kurda. Ei peaks kurtma ka vaataja, kuna laias laastus on “Soo” päris hästi välja kukkunud vaatamine.

Hanna-Ly Aaviku kehastatud "metskass" Hildal hoiab silma peal Märten Matsu mängitud ebakindel Jannu. Foto: Venno Kornak