Juhtkiri: veebruarikuine medalisadu

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Enne riigi aastapäeva jagatakse medaleid, teenetemärke ja muud hinnalist neile, kes seda väärt. Jagavad omavalitsused, maakondlikud organisatsioonid, jagab riik. Märkame, tunnustame, et tublid teeksid edasi, jaksaksid edasi tegutseda. Need metalli-, savi- või klaasitükid kahvatuvad selle kõrval, mis töö on tehtud nende saamiseks. Neil inimestel on tunnustamise taga aastatepikkune enesedistsipliin, teiste isetu aitamine, tohutu pühendumine, veri, higi ja pisarad.

Vaadates, mis meie ümber toimub, kuidas elus igasuguse sihi kaotanud maailmaparandajad Toompeal vabadust nõuavad ja kuidas haritud juristid meie riiklusesse suhtuvad, oleks tegelikult õige aeg samm tagasi astuda. Tagasi astuda ja suunata valgus nendele, kes selle ära on teeninud. Nendele, kes on riigi heaks aastaid kirglikult panustanud. Rääkigem rohkem nendest, kes midagi reaalselt ära on teinud, kes midagi väärt on. Need, kes räuskavad, tähelepanu tegelikult ju ei vääri.

President Alar Karis jagab tänavu 148 teenetemärki, mis on hulga poolest selline Harju keskmine. Näiteks Kersti Kaljulaid annetas eri aastatel 112–166 teenetemärki, Toomas Hendrik Ilvese antud teenetemärkide hulk jäi umbes samasse vahemikku. Absoluutne rekord on muidugi Arnold Rüütli käes, kes 2006. aastal tunnustas teenetemärgiga 834 inimest. Ilves annetas oma teise ametiaja jooksul kokku palju vähem autasusid – 495.