Laste appikarje

Kristiina Isand-Savinski. Foto: Erakogu

”Värdjas!” karjub sulle näkku päris võõras inimene, kui hommikul tööle kõnnid. “Mida sa vahid, ahv!” röögib selja tagant keegi, keda ei näinudki. Kui oled häirituna kohale jõudnud ning püüad tööd alustada, teatab kolleeg teisel pool lauda: “Sure ära, sul on nii nõme nägu!” “Ammu oleks aeg, oleks palju parem sinuta siin,” kostab järgmisest lauast ...

Lääne-Viru Omavalitsuste Liit ja Virumaa Teataja tunnustasid 4. veebruaril eelmise aasta silmapaistvamaid inimesi ja tegusid. Igati teenitult sai terviseteo tiitli Rakvere avatud noortekeskuse vaimse tervise projekt. Projekti raames koolitasin noorsootöötajaid vaimse tervise teemadel ning nõustasin noori. Aga kuidas puutub sellesse eelmine lõik, mida oli ebameeldiv, isegi vastik lugeda? Puutub otseselt, sest see on sadade noorte igapäevane elu.

Kaks aastat pandeemiat on mõjunud laastavalt. Üleöö alguse saanud digitaalne koduõpe ja sotsiaalsete kontaktide läbilõikamine tähendavad suures osas tänaste kooliõpilaste jaoks kaht raiskuläinud aastat. Loomulikult kinnitab iga reeglit erand, aga kui paljud lapsevanemad julgevad väita, et e-õppe raames teadmised ka päriselt omandati? Ja see on vaid jäämäe veepealne osa.