Tere, minu nimi on Mait. Ma reisisin (kui kummaline sõna “rei-si-sin”, polekski nagu eesti sõna) hiljaaegu Jaapanisse ja tagasi.
Ja nüüd püüan sellest kirjutada.
Tõusva päikese maalt …
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt mäed. Kui ma suvel Prantsusmaal reisisin (tegelikult ikka väga äge sõnavorm see rei-si-sin), siis oli minu kõige suuremaks rõõmuks näha uuesti mägesid. Sest kõikidest looduskujunditest olen ma kõige pöörasemalt armunud taamal, perspektiivis kõrguvatesse mägedesse. Kui ma väiksena autos istudes nägin enda ees pilvemüüre, mis katsid horisonti, kujutasin enda peas alati, et need on mäed.
Ja nüüd on reisides üheks mu suurimaks rõõmuks näha tõelisi mägesid. Selliseid, mis on kohe mitme kilomeetri kõrgused. Jaapani maastik koosnebki ülelennul vaadates justkui ainult mägedest. Lumistest mägedest ja sellistest “karvastest” mägedest, puudega kaetud pruunidest kühmudest, mis kaugelt meenutavad kortsuläinud karvamantlit.
Jaapani tollis tehakse minust pilt, võetakse sõrmejäljed, nagu kõikidelt välismaalastelt, ja uuritakse kogu mu pagas läbi. Aga seda kõike viisakalt ja äärmise pieteeditundega, eriti seejärel, kui kuuldakse, et ma olen välismaa actor, kes on tulnud Jaapanisse kohaliku teatriga tutvuma. Mult küsitakse, kas ma olen kuulus ja kas teles ka mängin, ning mina vastan, et ojaa, ma olen väga kuulus. Näha on, et tollitöötajatest käib läbi soovjõnksatus minust pilti teha.
Oma Jaapani-kodu otsides läheb täide ühe sõbranna hoiatus, et jaapanlased poevad või nahast välja sulle abi pakkudes, annavad viimase hädaga kas või vale teeotsa kätte, aga võimatu on neil tunnistada, et nad ei saa sind aidata või nad ei tea.
Kõik viis inimest, kellelt ma teed küsin, piinlevad suisa füüsiliselt selle käes, et nad ei oska täpselt öelda, kus selline tänav võiks asuda, aga nad on valmis minuga maha kõmpima sadu meetreid ja küsima kõigilt vastutulijailt suunda, lõpuks, olles veendunud õiges marsruudis, jätavad nad viisakalt kummardades minuga jumalaga.
Hiljem selgub muidugi, et kõnnin ringiratast, sest erinevatel inimestel on erinevad arusaamad minu kodu asukohast. Kogu otsimise teeb kindlasti veidi keerulisemaks asjaolu, et jaapanlased ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt ja ka ladina tähti loevad veerides.
Kui ma kodu lõpuks leian, tuleb mulle meelde filmidest kogetud tõik, et Jaapanis on väga vähe ruumi ja iga ruutmeeter on hinnas. Absoluutselt kõik toad, koridorid ja käigud on Jaapanis poole väiksemad kui eurooplane seda ootaks. Oma uue kodu juures esimest korda bussi astudes ehmatan ma, mõeldes, et olen vist kogemata astunud mingisse koolibussi, kõik istmed oleksid nagu lastele. Seda süvendab asjaolu, et Jaapanis on absoluutselt kõikidel mis tahes teenust pakkuvatel firmadel oma logo, üks nunnum kui teine. Nõnda on linn täis autodele värvitud nunnusid jänkusid, karusid, kiisusid ja kutsusid. Seistes külma ja küünilise keskkonnaga harjunud põhjamaalasena selle kõige keskel, tekib tunne, nagu oleks lihtsalt sattunud mingisse Jaapani-pärasesse lõbustusparki, Mangalandi (manga on jaapani koomiks – otsetõlkes “veidrad pildid”).
Jaapanlaste viisakus ja ääretu tagasihoidlikkus selle kõige juures on vaid asjade loomulik osa. Kui kõndisin oma kodu lähistel parkides ja sattusin (ühte Tokyo paljudest templitest) Shinto templi hoovi ning vestlesin sealse pargivahiga, kes oli väga rõõmus, et sai minuga oma veidi unustatud inglise keelt praktiseerida, rääkis ta mulle shintoismist ja jaapanlastest.
Vesi voolas draakoni suust pühasse kaevu ja pargivaht ütles: “Nii, nagu see põhjavesi jookseb meie all, nii jookseb iga jaapanlase käitumise ja olemise all shintoism. Selleks, et mõista jaapanlasi ja nende kultuuri, peab mõistma shintoismi.” Shinto, mis otsetõlkes tähendab “hinge”, on oma olemuselt väga lihtne – ükssama hing voolab läbi nii inimestest, loodusest kui jumalast.
Shintoismil ei olnud kuni 8. sajandini isegi templeid, sest selle tempel on loodus ise. Alles siis, kui budism oma veidi määratletumate kombestike ja templitega Hiinast imporditi, tundis ka shintoism vajadust millegi käegakatsutavama järele. Ometi on tänapäeval shintoism ja budism sulanud ühte ning nii sooritatakse shintoistlikes templites budistlikke riitusi ja vastupidi.
Ja ma ei saa jätta mõtlemata, kui sarnane on shinto meie vanale animismile, ja sellele, et põhjus, miks on eestlased statistiliselt kõige ebareligioossem rahvas maailmas, ei seisne mitte meie mingisuguses müstilises kalduvuses ateismi, vaid selles, et kristlus lihtsalt ei kõlksunud kunagi päriselt kokku meie mõttega, et kogu loodus on üks suur Looja ilming – milleks kasutada sellega kontakti astumiseks vahemehi ja viia see toiming puust või kivist kokkuklopsitud hoonetesse, kui meie ümber on niivõrd mõnusaid elusaid puid ja kivirahne.
Teine asi, mis jõuab minuni suurepäraste ja põhjalike inimvaatluste käigus, on jaapanlaste jäägitu kollektivism. Mulle tundub ja tundub, et eurooplased, aga eriti eestlased, on väga individualistlik rahvas. Iga eestlane on nagu omaette universum. Sellel on absoluutselt väga huvitavad kõrvalnähud, ja ma tegelikult armastan olla eestlane, aga ühtlasi muudab see meid mu meelest ka veidi üksikuks.
Siinkohal tahaksin tegelikult vabandada, et ma olen sattunud mingi väga veidra üldistava kirjapruugi peale, kuid kuna ma selles voolus nüüd juba olen, siis on mu jaoks raske seda ka kuhugi teise sängi vedada. Katsun siis vähemasti säilitada kergust ja muhedust.
Üksikuks …Universum … Jaapan! Jaapanlaste kollektivism aga, tähendades seda, et kõik on nagu ühe pere lapsed (mis teatud mõttes on ka geneetiliselt päris lähedane tõele, sest jaapanlastel oli 250 aastat välismaailmale suletud riik), väljendub piiritus kokkuhoidmises, usalduses ja turvatundes.
Ma ei ole kunagi üheski suurlinnas tundnud ennast nii turvaliselt. Õigem oleks isegi öelda, et pärast kümmet päeva Tokyos viibimist sa unustad, et selline asi, nagu hirm teise inimese ees, üldse kunagi on eksisteerinud. Ühel õhtul mööda linna seigeldes soovitasid mu jaapani sõbrad: jäta ratas näed siia, ühe pubi ette, on lihtsam liikuda. Ma kõhklesin hetke, kas on ikka turvaline jätta ratas niisama kuhugi kõrvalisse tänavanukka. Jaapanlased hakkasid naerma ja ütlesid: loomulikult, sest selline asi, et keegi võiks sinu ratta varastada, ei tuleks siin kellelegi pähegi.
Muidugi on Jaapanis olemas ka Yakuza ehk kohalik maffia jne, aga ühe väga iseloomustava näitena olgu toodud, et kord, kui ühe Yakuza kontrolli all olevat piirkonda tabas maavärin ja riik ei jõudnud piisavalt kiiresti abivajajateni, panid kohalikud mafioosod ise oma jõud kokku, algatasid mitmeid päevi kestnud päästeoperatsiooni ning pakkusid inimestele peavarju ja muud eluks vajalikku … nii on. Kui on omad, siis on omad.
Ma kirjutasin veel mõningaid olustikulisi seiku, aga kuna avastan, et mu ruum, see leheruum, on ootamatult otsakorral, teen valiku ja jätan sisse hoopis järgneva heietuse.
Kohtan sellel reisil palju avatud südamega inimesi. Inimestega, kelle puhul tajud sa esimestest hetkedest, et võngute samal lainepikkusel, te sobite. Mida aega edasi ma sellele tagasi mõtlen, seda enam tundub mulle, et asi ei olnud ka ainult mitte niivõrd-naavõrd nendes suurepärastes inimestes, vaid et see hetk ja see õhk, mis meid ümbritses, oli selleks õige. Ja meie olime õiged sellesse õhku astuma.
Mida öelda aga soovin selle kalambuurse lauseehitusega, on see, et tegelikult on see võimalik igal pool ja vast peaaegu kõigiga, see avatud südamega olek.
Miks aga, oh ometi, see nii ei ole tihtipeale, vaid me pigem sulgume kui avaneme, seda öelda ei ma tea. Küll tean, et see reis minus paljut muutis ja pani paljudele asjadele ütlema instinktiivselt jah. Näiteks toon tänase päeva, kui ma kõndisin teatri-Olümposelt alla, sest olime terve päeva Suumani garderoobis istunud ja analüüsinud, analüüsinud, et korraks õhku hingata, jalutada, ja kõndisin kodu poole.
Maxima ees loopis üks naisterahvas labidaga lund ja ma mõtlesin, kui ootamatu ja pöörane ja ometi õige oleks see, kui ma läheks talle praegu appi ja teeks selle töö tema eest ära. Oma kujutluses juba tegingi seda. Siis aga sai nälg, väsimus ja ajanappus võitu, ma astusin lihtsalt juurde ja soovisin jõudu tööle, nagu kombeks on. Kõndisin edasi ja minu ees kukkus üks inimene lumme istukile, ma aitasin ta püsti, võtsin vastu tänu ja kõndisin edasi.
Veidi aja pärast oli minu ees auto, mis oli kergelt lumme kinni jäänud, aitasin seda välja lükata ja kõndisin edasi. Ja ma viibisin sellises teatavas väsimuse astme seisundis, kus ma isegi ei jaksanud selle kõige üle imestada, vaid võtsin vastu kõik, mis minuga juhtus, tundus justkui universum enam mitte vihjeliselt ei saada võimalusi, vaid ikka kohe otse ja lagipähe pakub võimalusi ning siis laseb minul lihtsalt valida, kas võtta need vastu või mitte.
Ma otsustasin vastu võtta. Ja ometi tundus kõige selle juures, et tegelikult mina ise ei otsusta, vaid need asjad lihtsalt toimivad. Ja mõnikord on elus selline tunne, et sa ei peagi midagi tegema, vaid elu lihtsalt toimib ja elab. Ei toimi pingutusest. Nii nagu puu ei pinguta selleks, et kasvada, ja jõgi ei pinguta, et voolata, nii ei pinguta sa mingil hetkel selleks, et elu saaks toimida.
Need on õnnistatud hetked. Ja vahel on hetki, kus peab väga pingutama. Ja siis peabki pingutama. Kuhugi tunnetuslikku valda jõudsin oma mõttevooga ja ei oskagi sealt edasi enam sõnastada. Vist seda tahtsin veel öelda, et rändamine. Minu jaoks selle suurimaid võlusid on kogeda. Mitte mõelda. Vaid tunda. Füüsiliselt. Ühtsust. Seda vana ja ära kulutatud tarbetõde. Mis ei ole vähem tõde sellepärast, et seda palju on öeldud, ta on lihtsalt ära väsitatud, sest kui tõe taga ei ole tõelist, füsioloogilist või psühholoogilist, reaalset tunnetust, kui see visatakse lihtsalt õhku selleks, et öelda midagi, mis oleks suur ja oluline, kulub tõde ära ja see muutub käibetõeks.
Aga rännates tajuda iga oma keharakuga, et me olemegi üks. Ja siis muutub kõik äkitselt väga lihtsaks ja tõeks saavad sõnad, mida Tuglas kirjutab Felix Ormussonis, et “maailmavaated on sündinud küünlavalgel, kui sulle aga paistab selline päike, siis pole maailmavaateid tarvis …”
Kuidagi nii ta oli …
Ma pean nüüd pausi.
Loen selle kõik üle, mida ma olen kirjutanud … Täiesti ligadi-logadi ülesehitus ikka. Ja pean nentima, taas kord Friedeberti sõnadega: “Olen unistanud millestki üleinimlikust, millestki, mis väljaspool inimlikku, kuid mul on ometi ainult lapse keel …”
Mait Joorits
Sündinud 1. juulil 1985
Õppinud Tartu ülikoolis teoloogiat
Lõpetanud EMTA lavakunstikooli
On Rakvere teatri näitleja
On teatri loomenõukogu liige