Poisid ja tüdrukud, raamatud kotis, võrgus või põues, ruttavad Tallinna tänavas asuvasse tagasihoidlikku õuemajja. Noorimad tulevad isa-ema käekõrval, tähed veel suus sõlmes, osa saama muinasjutulisest pildi- ja sõnamaailmast. Vanimad lippavad aeg-ajalt sisse programmikirjandust nõudma või uudisjuttu küsima. On neid, kes tundide viisi mõtlikult lappavad-sorivad ja siis kõige meelepärasemaga koju kõmbivad. On ka neid, kes ahmivad ainult seiklusjutte, ja laenutajatädil on tükk tööd, et nende lugemiskirge tasa ja targu õigesse rööpasse juhtida. Tullakse siia raamatuabi nõutama koonduseks, referaadiks või kirjandiks. Või on äkki mõni teaduseprobleem huvitama hakanud. Tullakse ka viktoriiniküsimustele vastuseid nuruma. Mõnele meeldib lugemissaalis uusi ajakirju sirvida ja sel teel teadmistele lisa hankida. 1967. a. alates on loetavus järjest suurenenud, ulatudes 1971. a. keskmiselt 33 raamatuni ühe lugeja kohta. Tragimad käivad lasteraamatukogus keskmiselt 15 korda aastas (keskmine külastatavus 7,9). Laenutusi oli eelmisel aastal 55 638. Tüsedad arvud! On ka oma “must” nimekiri. Sinna satuvad need, kes raamatud kauaks enda kätte unustavad või muid nurjatusi teevad. Suurim võlgnike hulk on Rakvere II Keskkoolist. On palve, et lastevanemad peaksid terasemalt silmas poja või tütre riiulit ja tunneksid huvi, miks raamatukogu templiga teosed liiga kauaks koju jäävad.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2022/02/25/14391911t1h1472.jpg)