/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2012/02/20/969728t1h89c1.jpg)
Rakvere linnapea kohtulugu ajakirjanduse vahendusel jälgides on raske aimata, kas siis, kui Andres Jaadla peegli ette astub, võib ta endale ausalt silma vaadata ja kinnitada: “Ma olen süütu!”
Kohus pisaraid ei usu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maakohus on öelnud, et Jaadla on korruptant, mees ise kinnitab, et on alusetult süüdi mõistetud. Protsess jätkub ja seetõttu ei saa veel öelda, kas Rakvere linnapea on moraalselt süüdi või mitte. Küll aga olen ma arvamusel, et juriidiliselt õigeksmõistvat otsust pole kohtult oodata.
Andres Jaadla võib ju tunda, et on õigussüsteemi või poliitiliste sahkerduste ohver, aga kui jälgida varasemaid kohtulahendeid, siis ei ole erilist võimalust, et Rakvere linnapea mõnes järgmises kohtuastmes võidu saaks.
Lääne-Virumaa inimestele on tõenäoliselt võõras kohtulugu, mis rullus lahti 13 aastat tagasi Viljandimaal ja lõppes ühe pisikese valla pikaaegse juhi korruptsioonis süüdi mõistmisega.
Seda lugu lihtsustatult lahti rääkides tuleb alustada sellest, et vallavanem osales ühe vee- ja maaparandusühistu loomises. Tema osalemine oli vajalik selleks, et tekitada teistes kohalikes meestes ja naistes ühistu vastu usaldust ning saada neidki ühistu liikmeteks.
Tegemist oli pisikese ettevõttega, mis asutati selleks, et kohalikel meestel oleks tööd. Kui vallas oli kiirelt vaja töömehi, kes parandaksid ära mõne lõhkenud veetoru või kõrvaldaksid ummistuse, telliti töö selle ühistu käest. Samuti sai ühistu vallalt ka üksikuid rohkem aega ja raha nõudvaid tellimusi.
Kui politsei vallajuhi seotust ühistuga uurima hakkas, selgus, et vallavalitsus oli selleks ajaks tellinud ühistult 11 tööd ja maksnud selle eest 240 000 krooni. Korruptsioon!? Kohalikud mehed tegid kiire arvutuse ja said tulemuseks, et kui töö oleks tellitud odavuse poolest järgmistelt pakkujatelt, oleks vallal tulnud maksta kokku 650 000 krooni.
Et vallavanem ise mingit rahalist kasu ei saanud, polnud kohtus argument. Ei olnud mingi argument ka asjaolu, et vallavanem oli oma tegevusega valla raha kokku hoidnud. Oluliseks kujunes hoopis see, et prokurör tõestas ära, et vallavanem sai varjatud kasu – ta hoidis valla raha eest töid tellides ära ühistu pankroti, teenis kohalike inimeste tunnustuse ning see tõi talle valimistel hääli.
Valla elanikud olid kohtu otsust kuuldes raevus. Organiseeriti rahvakoosolekuid ning kohalik volikogu keeldus vallavanemat kohalt vabastamast, kuigi selline oli kohtu korraldus. Kasu ikkagi ei olnud ja vallavanem lahkus kriminaalkurjategijana.
Kohus asus kõrgeimal tasemel seisukohale, et valla juhtimine peab olema aus ja näima aus. Just see näimise osa sai tollele Viljandimaa vallajuhile saatuslikuks. Kahtlemata ei saa ausana näida, kui vallajuht tellib avaliku raha eest teenuse endale kuuluvalt ettevõttelt.
See 2001. aasta kevadel riigikohtus tehtud otsus ja selle järeldused peaksid ootama iga uut valla- või linnajuhti tema kabineti laua peal esimese lugemist vääriva dokumendina.
Omavalitsuse juht peaks aru saama, et mitte ühtegi tööd või teenust ei saa ta linna või valla raha eest tellida ettevõttelt, mittetulundusühingult või sihtasutuselt, mille omanik või juht ta ise on. Võib-olla on seaduses auke, mis taolist käitumist lubavad, kuid suund peaks olema sellele, et üks inimene ei saa istuda korraga kahel kohal.
Loomulikult on Andres Jaadlal õigus oma õiguste eest seista ning käia läbi kõik võimalikud kohtuastmed. Võib-olla õnnestubki Jaadlal teha kohtule selgeks, et kõik temaga seotud tehingud on olnud Rakverele kasulikud ja kohus võtab lisaks seaduse paragrahvile arvesse ka mõistuse häält. Kõrvalt vaadates tundub see aga tulutu ettevõtmisena.