/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2008/02/12/18382t1h0626.jpg)
Kallis õpetaja Hõbemägi, kohalik õpetaja Laur!
Kiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks küll ei saa ma Sulle öelda Salme. See tuleb vist sellest, et oled meile, endistele lastele, suur autoriteet.
Käisin aastavahetusel oma vana koolimaja juures, istusin vundamendil ja imetlesin, kui kauni koha peale oli see armas maja ehitatud.
Künkast allpool paistab Raudlepa küla ja selle vastu jääb kohe Kaarli küla. Meie vana koolimaja on nii paljudele omane, et seda käiakse isegi Brasiiliast veel vaatamas.
Mõtlesin mälestuskivi juures istudes, et meie koolimaja ja Sina olete nagu tükike Paunverest. Ka tol korral, kui mina emaga koolimajja tulin, olid tunnid juba alanud. Käskisid lastel vaiki olla ja tulid emaga juttu rääkima. Panid mu Elvi kõrvale istuma ja jutlesid emaga.
Meenus, kuidas me üle põllu kooli tulime. Sina Antsuga ees ja me kõik siis riburada viiekesi kuni kaheksakesi järele. Kooliteel olid suured kraavid ja me teel ka suur paju – nagu Arnol ja Teelel. Meie tee läks sellest vaid mööda, aga sääl kraavis jääl oli hea liugu lasta. Üldse oli kooliteel palju vett ja jääd. Meiegi kukkusime sageli jääst läbi – Sina ei pahandanud.
Tulid sageli meie juurde jääle ja ütlesid lihtsalt: “Minge nüüd koju, aeg hiline, läheb pimedaks.” Kooli juures oli oma mägi, kust oli mõnus alla lasta. Sääl mäel sai alati vastlapäeva pidada, kus Sa meile seltsiks olid.
Huvitav, kas Sa ka meie peale vahel päriselt vihastasid, välja küll ei näidanud, isegi häält ei tõstnud.
Mu elus on olnud vist oma 50 õpetajat, kuid Sinu sarnast pole küll rohkem mäletada. Kust võtsid Sa selle energia, mis Sul tol ajal oli? Olid neljale klassile ainus õpetaja, koolile juhataja, majandusülem ja teab kes veel. Omamoodi range olid Sa kah. Vabu päevi ei saanud kunagi. Kui olid kusagil õppustel või seminaridel, pidime ikka koolis olema.
Imelik, et me koolil on nii palju ühist Paunverega, isegi Tootsi peenar sai tehtud. Mis seal sügisel kasvas, ei mäleta, kuid Rein segas kõik seemned segi ja külvas maha. Sina küll meiega seepärast ei pahandanud. Kevadel lõpupäeval olid meie ümber ja käskisid kõigil hästi puhata. Nagu õpetaja Laur.
Su õpetamise kohta oleks palju öelda, aga mul pole lihtsalt nii ilusaid sõnu, kui Sinul oli, kui meid teele saatsid.
Eelmisel nädalal oli Sul suur juubel. Oled väga eakas, kuid meile jääd alatiseks rõõmsaks, naeratavaks, alati rahulikuks, emalikuks.
Soovin Sulle ikka tugevat tervist, rõõmsat meelt ja soovide täitumist.
Endine naabrilaps ja õpilane, praegune Kuusetuka eit