Vaade: käed rüpes istumine ei aita

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Proovin elada oma tavapärast elu. Hommikuputrude, kelgumägede ja koduste toimetuste keskel. Vaatan oma lapse­asju ajavaid põngerjaid, kelle peamisteks muredeks on äsja alanud koolivaheaja valguses, kas näiteks ujuma jõuame ning kes õhtul esimesena unejuttu kuuleb. Kes nägelevad omavahel samamoodi nagu eelmistel päevadelgi multikavaliku või mudelautode pärast.

Vaatan ja mõtlen, kui hea, et nendele on need mured praegu kõige suuremad mured. Et nad saavad julgelt oma voodis sooja teki all segamatult hommikuni nohiseda. Minul aga suu laulab, süda muretseb. Lugedes unejuttu, valmistades õhtusööki, kodu koristades, lastega mängides, mööda lumehunnikuid tatsates ning taeva, metsa ja lume koosluses tekkinud sinimustvalges maailmas kolades.

Turvalisust, aatelisust, kokkuhoidmist, tegutsemist – seda kõike panen järjest teravamalt tähele. Ka nende puudumist ja kitsaskohti, ent enam ikkagi seda, kuidas käed rüpes ei istu keegi.