Evelin Tamm: “Maailmaparandaja olin juba kooliajal”

Evelin Tamm on enda sõnul ühe jalaga Eestis, teisega Rootsis. Sellel pildil on mõlemad jalad kalli kodukoha Altja rannal. Foto: Erakogu

Evelin Tamm on vabakutseline ajakirjanik, poliitaktivist ja feminist, kes on juba üle kümne aasta elanud Rootsis. Altjalt pärit naine on tegev Rootsi eestlaste keskorganisatsioonis ning sealses ühenduses Eesti Teaduslik Selts Rootsis, praegu kaitseb ta magistrikraadi Uppsala ülikoolis vene keele ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas.

Virumaa Teataja kirjutas naisest pikemalt viimati 2012. aastal. Toona oli ta kampaania “Õpetajatele vääriline palk” üheks eestkõnelejaks, kutsus õpetajaid streikima ning nimetas haridussüsteemi suurimaks murekohaks “kõikidel tasanditel lokkavat vägivalda – vaimset ja füüsilist ahistamist”.

Kui võrdlete meie praegust haridusmaastikku kümne aasta tagusega, siis kas võime öelda, et toonane haridusreform ja teie aktsioonid kandsid vilja?

Tunnen, et minu algatatud õpetajate palgaliikumisel oli suur mõju. Sealjuures aitas ju õpetajate sissetulekute kasv kaasa ka palkade tõusule teistes valdkondades. Õpetajateks on enamasti naised ja mingil hetkel liikusin laiemalt naiste esindatuse teema juurde, sest haridusvaldkonnaski said sõna enamasti mehed. Tänaseks on olukord ka siin täiesti muutunud: eelmine president oli naine, peaminister on naine. Samas olen siiani mures, et säästva arengu kasvatuse teema, millega tollal tõsiselt tegelesin, on ka täna vaeslapse seisus. Kuigi kliimaprobleemidele on poliitilisel tasandil hakatud järjest enam tähelepanu pöörama, oleme haridusvaldkonnas sellega üsna alguses.

Olete Rootsi Eestlaste Liidu (REL) asejuht ja poliitikakomisjoni eestvedaja. Kui tugevad on Rootsi eestlaste sidemed Eestiga ning kuidas organisatsioon kümne aastaga muutunud on?

Ütlen uhkusega, et REL on kõige tugevam eestlasi ühendav organisatsioon väljaspool Eestit. Minu eesmärgiks on olnud tugevdada meie organisatsiooni võimekust rääkida kaasa avalikes debattides ja ühiskondlikes protsessides nii Eestis kui ka Rootsis. Peale Eesti iseseisvumist sattus REL identiteedikriisi, sest vajadus aktiivse Eesti vabadusvõitluse ja kultuuri ning ajaloo säilitamise järele kadus, põgenike põlvkond on järjest eakam, nende lapsed suures osas Rootsi ühiskonda sulandunud. Nüüdseks on meil täiesti uus hingamine, suur osa kultuurilisest-hariduslikust tegevusest on elujõuline ja eestlaskond Rootsis hoiab kokku. Oleme suutnud ühendada nii põgenike ja nende järeltulijate huvid ja ootused kui ka uute tulijate omad.

Alates 2014. aastast oleme hoogustanud tööd kaitse- ja välispoliitika valdkonnas, sest olukord Läänemerel on aasta-aastalt halvenenud. Rootsi eestlased esindavad sageli Eestis Rootsit ja Rootsis Eestit, ka mina olen ühe jalaga alati Eestis ja teisega Rootsis.

Paljud inimesed, kes end ise Eesti patriootideks peavad, käituvad Kremli kasulike idiootidena ja õõnestavad sellega Eesti riigi iseseisvust.

Evelin Tamm, vabakutseline ajakirjanik ja poliitaktivist

Kust see poliitiline aktiivsus ikkagi tuleb? Millal sai teist maailmaparandaja?

Maailmaparandaja olin juba kooliajal ja õpetajatele valmistas see arvatavasti nii mõnigi kord ebamugavust. Keegi pidi ju julge olema ja õpilaste eest seisma. Mulle ei meeldi konkureerimine ja võistlus, valin alati selle valdkonna ja koha, kus konkurents puudub, kus ei julgeta või ei taheta midagi teha, kuigi probleem on ilmne. Kui hakkasin õpetajate palgaküsimusega tegelema, polnud see avalikkuses ja isegi õpetajate endi arvates üldse asi, millest rääkida. Hiljem, kui olin suutnud inimesi veenda ja teised juba tegutsema hakkasid, siis võisin rahulikult muude asjadega jätkata. Samamoodi on läinud veel mitme teemaga.

Rääkige veidi sellest, millal, kuidas ja miks hakkasite ennast nimetama feministiks?

Feminismini jõudsin juba aastate eest, kuigi esmalt ei orienteerunud ma selles valdkonnas kuigi hästi. Eestis oli feminism siis ikka veel nii-öelda sõimusõna, Rootsis polnud see aga sugugi nii, pea kõik inimesed minu ümber pidasid end feministideks ja tegelesid võrdõiguslikkuse küsimustega. Hakkasin mingil hetkel uurima Eesti naisajalugu, tahtsin selgitada inimestele, et feminism ei ole midagi Eestis võõrast või uut.

2017. aastal avasin okupatsioonide muuseumis, nüüdses Vabamus, näituse “Eesti naiste hääleõigus 100 ja Marie Reisik 130”. Marie Reisikut võib pidada Eesti üheks kõige aktiivsemaks 20. sajandi algusaastate feministiks. Kaitsesin oma esimese magistrikraadi täiskasvanute hariduses ja tundsin end veidi nagu nüüdisaegse rahvavalgustajana. Mulle tundub, et tookord tehtud tööl oli arvestatav mõju, sest Eesti naiste ajaloost teatakse täna kordades enam ja valmisolek feminismist kõnelda on kasvanud.

Olete tegev ka seltsi Eesti Teaduslik Selts Rootsis (ETSR) töös. Rääkige veidi selle tegemistest.

ETSR-i asutasid II maailmasõja ajal põgenenud Eesti teadlased Rootsis 1945. aastal. Sellesse ühingusse kuulusid väga paljud tuntud Tartu ülikooli professorid ja Eesti akadeemikud, ka täna ühendab ETSR Eesti teadlasi ja üliõpilasi Rootsis. Mina juhatasin ühingu tegevust viis aastat, peamiselt korraldasime seminare, aga ka väljasõite, konverentse. Sellise väärika organisatsiooni juhtimine oli muidugi mulle suur au.

Neid kanaleid, kuhu vabakutselise ajakirjanikuna kirjutate, on vist palju. Kus kohas on hetkel teie fookus?

Viimase kahe aasta peamiseks eesmärgiks on kaitsta Uppsalas vene keele ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas magistrikraad. Praegu olen lõpusirgel, lõputöö kirjutamine on käsil.

Rootsis on vähe Venemaa asjatundjaid, kellel oleks minu omaga sarnane profiil. Minu eeliseks on hea Läänemere piirkonna kultuuri, keelte, ajaloo tundmine, samuti olen nüüd õppinud vene mõttelugu, klassikalist ja nüüdiskirjandust Lundis, Soome ajalugu Helsingis ja paljut muud. Lisaks õnnestus mul eelmisel aastal osaleda Biskops-Arnöl Põhjamaade ühes parimas koolis esseistika ja kriitika kursusel. Tunnen, et selles valdkonnas on mul ka Rootsi ühiskonda võimalik panustada, ilma et peaksin hakkama teistega konkureerima.

Poliitiline aktiivsus võib paraku tuua kaasa palju ebameeldivat. Kas olete kogenud ka isiklikuks kippuvaid rünnakuid enda vastu?

Olen aktiivselt ühiskondlikus elus kaasa löönud juba palju aastaid, üsna sageli võimulolijaid avalikult kritiseerides. Varasematel aastatel pole mind keegi isiklikult rünnanud, kuigi näiteks õpetajate palga küsimust tõstatades seisin ju alguses täiesti üksinda, plakat käes. EKRE ilmumisega tuli suur muutus avalikus ruumis, sõim ja ähvardused muutusid tavaliseks. Mingit sõjatandri tunnet mul siiski tekkinud ei ole, välja arvatud siis, kui tegemist pole otsese infosõjaga.

Viimasel kahel aastal olen palju ka sellega kokku puutunud ja jälgisin Eestis toimuvaid arenguid juba suure murelikkusega, aeg-ajalt ka aktiivselt sekkudes. Peale Ukraina ründamist 24. veebruaril on minu tähelepanekud suures osas kinnitust leidnud, teatud sihtrühmade mõjutamine Kremli propagandamasina poolt on nüüd selgelt näha. Kurbusega tuleb tõdeda, et paljud inimesed, kes end ise Eesti patriootideks peavad, käituvad Kremli kasulike idiootidena ja õõnestavad sellega Eesti riigi iseseisvust. Õnneks on Eestis väga palju infosõja asjatundjaid, kes praegu väga asjalikku teavet jagavad, õpin ka ise pidevalt uusi asju juurde.

Rootsi on aastakümneid vähemalt meie poolt vaadates tundunud äärmiselt sotsiaaldemokraatliku ja liberaalse ühiskonnana. Kas muutuv maailm on muutnud ka Rootsi inimeste ja riigi hoiakuid?

Eks Rootsis on suures osas samad trendid kui mujal Euroopas, paremäärmuslikud populistid said nii Soomes, Rootsis kui ka Eestis viimastel valimistel sama tulemuse. Samas on valmisolek neid valitsusest eemal hoida Rootsis siiski suurem kui Soomes ja Eestis. Ise Rootsis elades ei tundu Rootsi kuidagi eriliselt liberaalse riigina, pigem ollakse alalhoidlikud ja konservatiivsed, samas kui mujal käin, siis saan aru, millised eelised naistel, seksuaalvähemustel ja teistel gruppidel Rootsis elades siiski on. Mulle endale tundub, et näiteks keskkonnateadlikkus on Rootsis viimastel aastatel teinud suure hüppe ja siin ilmselt ollakse maailmas üsna juhtival kohal.

Üheks teie hobiks on purjetamine. Kus teie purjekas Albin Vega praegu seilab?

Kasvasin Altja rannas ajal, kui purjekaid polnud, isegi paadiga merele ei saanud ilma kordonist luba küsimata, rääkimata üle Soome lahe minekust. Purjetamise sain selgeks Pirital alles täiskasvanueas, Rootsis aga peetakse purjetamist igameheõiguseks. Esimest korda, kui Soomest Kotkast üle lahe Verki purjetasime, tahtsin kogu tee ise tüürida, mulle tundus see esimene ülesõit justkui ühe suure mentaalse müüri murdmisena. Oleme nüüdseks perega Läänemerele mitu tiiru peale teinud, meie seiklustest saab lugeda ajakirjast Navigaator, kus viimastel aastatel igas numbris minu lugu sees. Praegu ehitame uut ja suuremat kahemastilist laeva, millega saaksime juba kaugemaid reise ette võtta, aga üks väike ja armas 27-jalane Albin Vega on meil kodusadamas ikka ka täitsa olemas ja ootab vettelaskmist.

Praegu on kõige põletavam teema muidugi sõda Ukrainas. Kas Rootsis räägitakse sellest ka mingil määral teistmoodi kui meil?

Rootsi ja Eesti meedia kajastab sõda veidi erinevate nurkade alt tõepoolest. Eestile on Ukraina sõda lähedasem, ukrainlaste mured isiklikumad, abistamise soov suurem. Rootslasi loomulikult šokeerib Putini käitumine samamoodi, aga nende jaoks oli Venemaa vägivaldsus ikkagi suur üllatus. Kui Rootsi asjatundjad ja poliitikud kinnitasid kui ühest suust esimestel päevadel, et seda nad küll oodata ei osanud, siis sain omalt poolt öelda, et meie Eestis oleme enda kaitsmiseks valmistunud alates 1991. aastast, olen konflikti kasvamise jooksul jõudnud selgeks õppida vene keele ja peaaegu kaitsta magistrikraadi. Rootslasi ehmatas loomulikult Putini tuumasõjaähvardus ja praegu jälgivad nad murelikult, kuidas NATO siiski Ukrainale hädas sõjaliselt appi ei lähe — pole ju tegemist NATO liikmesriigiga. Arvan, et lähema aasta jooksul astuvad nii soomlased kui ka rootslased NATO-sse, sest Venemaa juhtkonna käitumine lihtsalt ei jäta neile teist väljapääsu.