Päris elu

Raul Orav. Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal istusin kodus, vaatasin CNN-i, BBC-d ja teisi telekanaleid ning seal räägiti sellest, kuidas ukraina meestel ei jätku relvi. Need uudised haarasid mind rohkem kaasa kui kõik Netflixi seriaalid kokku. Nii hakkas tekkima mõttepinnas, et minna Ukraina-Poola piirile appi.

Taustaks. Olen natuke lugenud selle kohta, mida inimesed kogevad, mõtlevad ja tunnevad sõjas. Hea näide on Viini psühhiaater Viktor E. Frankl, kes peale koonduslaagris kannatamist kirjutas inimese tähenduse otsingust raamatu (“Man’s Search of Meaning”, eesti k “... ja siiski tahta elada”). Seda raamatut lugedes mõistsin, kui õnnelikud me peaksime oleme, elades sellisel ajal, nagu me elame. Eriti mõistes, kui lihtsalt väga julmad asjad juhtuvad. See raamat pani mõtisklema, millised on päris probleemid ja millised ei ole. Pani mõtlema ka sellele, kuidas inimene ikkagi käitub või toimib.

Konteksti loomiseks räägin ka ühest teisest raamatust: Kathrine Taylor, “Address Unknown”, 1938. Selles on juttu, kuidas juut ja sakslane teevad äri, võim Saksamaal vahetub ning äripartnerid lähevad tülli. Tegu on kahe inimese kirjavahetusest kokku pandud raamatuga. See teos peaks meile meenutama, kuivõrd lihtne on teisi üle parda saata. Samuti seda, kuidas käitumine võib keskkonnast olenevalt muutuda. Eriti sõja kontekstis tundub paika pidavat väide, et mitte inimestel ei ole mõtted, vaid mõtetel on inimesed – tekivad illusioonid, mis võimendavad probleeme. Ühtpidi tundub, et paljud jäävad ükskõikseks ning teised reageerivad üle.