Vene sõjatehnikat on paberi peal tublisti rohkem kui tegelikult

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Ma arvasin-kartsin, et 35 aasta jooksul on Nõukogude ja/või Vene armees olukord muutunud. Nüüd näen videoklippidelt, et nad sõdivad sama tehnikaga, mis seisis neil garaažides, kui ma 1986. aasta sügisel sundteenistusest vabaks sain. Püüan kirjeldada, mis neil seal tehnikaga toimub – loodetavasti aitab see lugejatel mõista, kui savijalgadel see koloss püsib.

Olgu kohe öeldud, et ajateenistusse sattusin 1984. aasta sügisel väeossa, mida võis pidada eliitväeosaks. See oli sidebrigaad, mille ülesandeks oli tagada kogu Siberi sõjaväeringkonna staabi side. Nii rahu kui ka sõja ajal.

Olles kuulnud sõpradelt hilisemaid meenutusi, siis tõepoolest: bardakk ehk korralagedus polnud meil nii suur kui paljudes teistes kohtades. Aga ometi kahtlesin ma juba siis, ja praegu kahtlen veel rohkem, meie toonase väeosa tegelikus võitlusvõimes. See oli isegi eliitväes kaugel ideaalist.