Nädala kaja: sinnasamma see sõjalaev!

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Juba teist nädalat käib Euroopas päris sõda, kus hukkuvad päris inimesed. Pluss infosõda, sõda majanduses, sõda poliitikas – neid sõdu on alati peetud, aga päris sõja brutaalsuse valguses said ka need uue hoo. Sõda tappis isegi koroona, millele tähelepanu tõmbamine ajab ausalt öeldes ennastki juba muigama.

Meie enda iseseisvuspäeval alanud sõda näitas kõigile kahtlejatele, et Venemaa ei ole astunud sammugi edasi 1950. aastatest. See tugevama jõule rajatud ja igast otsast mädanev gerontokraatia kasutab ikka veel seda ainsat võitu, mis tal kunagi Natsi-Saksamaa üle oli, ning ehitab sellele uusi narratiive. Õnneks on selle narratiivi loojal ainult mass. Ka sel nädalal nägi maailm uuesti ja uuesti, et suur osa selle üüratu sõjamasina vahenditest pärineb samast ajastust, kust ka narratiivid.

Jube raske on kujutada ette noort inimest, kes tahab selle võimu eest sõdida. Putini ja temasuguste ainus võimalus sellise riigikorralduse jätkamiseks saabki olla vaid üks. Hoida terve riik harimatuses, vaesuses ja teadmatuses. Ning kui üks riik, mis oli kunagi samuti osa sellest teadmatuses vaevlevast impeeriumist, võtab suuna edasi, teeb valiku mitte uskuda muinasjutte 50-ndatest, siis on see Putinile äärmiselt ohtlik. Sest ka venelased võivad hakata küsima – miks meie paigal seisame? Tegelikult teevad nad seda juba ammu. See, mida me praegu näeme, tundub olevat kulminatsioon. Igal režiimil on lõpp.