Tauno Suurkivi: Päästja peamine eesmärk on päästa elu

Tauno Suurkivi
, siseministeeriumi päästepoliitika ­nõunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tauno Suurkivi.
Tauno Suurkivi. Foto: Ida-Eesti päästekeskus

Viimastel kuudel on Eestis peetud elavat avalikku arutelu riiklike päästekomandode tuleviku üle. Debatis on jäänud silma nii tõdesid kui pooltõdesid, aga ka teadmatusest põhjustatud väärtõlgendusi. Tahtmata eitada, et läheneval ümberkorraldusel on varjuküljed, soovin anda oma panuse päästekomandode ümberkorralduse põhjuste selgitamisse.



Kui tahes suur varakahju ei õigusta kunagi päästmata jäänud inimelu. Jätan laskumata keerukatesse detailidesse elupäästevõimekuse (vähemalt kolme-neljaliikmeline päästemeeskond) olulisusest nii õnnetusse sattunu kui päästjate turvalisuse seisukohalt, aga just see on kavandatava ümberkorralduse peamine tõukaja – viia võimalikult suurele osale inimestest elu päästev teenus ühe kuni 15 minuti pikkuse tee kaugusele.

Eesti demograafiliste muutuste ja elanikkonna ümberpaiknemise fakt on ümberlükkamatu. Kahjuks käivad õnnetused just inimesi mööda ning statistika näitab, et inimestega lähevad kaasa ka õnnetused. Päästekomandode paiknemine peab elude päästmise võimaldamiseks arvestama rahvastiku paiknemist. Ei ole alust väitel, et inimesed liiguvad sinna, kus paiknevad päästekomandod – elu tõestab iga päev vastupidist. Inimesed võtavad ümberpaiknemise otsused vastu hoopis teistel kaalutlustel. Järelikult tuleb päästekomandod viia sinna, kuhu suunduvad inimesed.

Päästevõimekus vajab muutmist siis, kui sellest saadav üldine kasu on suurem kui sellega kaasnev üldine kahju. Päästeamet on juba aastaid jälginud ja analüüsinud elanike ja riskide ümberpaiknemist. Sellegipoolest ei ole päästjate ümberpaigutamise otsust tehtud juba varem ega kiirustades. Nüüdseks oleme jõudnud olukorrani, kus päästevõimekuse ümberpaigutamine viib selle lähemale 121 000 elanikule ning kaugemale 21 000 elanikust. Kuuekordseks paisunud vahe üldise kasu saajate ja üldise kahju saajate vahel ei luba meil enam olukorda kõrvalt vaadata. 121 000 elanikku saavad seejuures varem puudunud elupääste võimaluse, samal ajal kui enamik 21 000 inimesest seda ei kaota, sest seda teenust ei ole mõnel pool kas üldse või järjepidevalt pakutudki.

Päästjate hulk ümberkorralduse käigus ei vähene. Päästjad viiakse komandodesse, mille ümber elab rohkem inimesi, ent kus seni ei ole suudetud püsivat elupäästevõimekust tagada. Nii saavutame mitme seni kahe-kolmeliikmelise päästekomando koosseisuks aasta ringi kolm-neli meest, mis ongi minimaalselt vajalik elude päästmiseks. Püsiva elupäästevõimekusega päästekomandode hulk suureneb muudatuse käigus 41-lt 66-le. See on 25 komandot enam kui praegu. Eesmärgi saavutamiseks paigutatakse ümber 166 päästjat. Neist 84 linnade suurematest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta kriitiliselt elupäästeteenuse osutamist, ning 82 neist üheksast komandost, millest ajakirjandus on korduvalt juttu teinud. Seega, suurem hulk päästjaid paigutatakse ümber just väiksematesse komandodesse.

Siiski liigub riiklik päästeteenus 21 000 inimesest kaugemale. Hoolimata faktist, et nende inimeste turvalisus on pahatihti olnud näiline (mõni komando on osa aastast suletud või komplekteeritud vaid üheliikmelise valvekoosseisuga), tuleb tunnistada nende inimeste turvalisuse osalist vähenemist – riiklik päästemeeskond, ehkki suuremakoosseisuline, jõuab kohale ju kaugemalt.

Inimeste turvalisuse tagamise olulised märksõnad on teadlikkuse tõus ennetustöö kaudu ning vabatahtlike kasutamine. Kodanike teadlikkuse tõusu arvele võib panna tules hukkunute ning hoonetulekahjude arvu kahekordse languse viimase nelja aasta jooksul. Teadlikkus on ülivõimas turvalisuse tagaja.

Toon esile mõne fakti maailma ühest kõige turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke (seal küll kohalike omavalitsuste päästekomandosid 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Võrreldes nende riikide pindala, näeme, et Eesti riiklike päästekomandode paiknevustihedus on ka ümberkorralduse järel neli korda suurem kui Soomes. Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle kahe korra rohkem. Soomes on lisaks 730 vabatahtlikku päästekomandot, mis on pindalaühiku kohta sama palju kui Eestis. Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes annavad iga päev panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse. 2012. aastal ületab vabatahtlike päästekomandode arv Eestis 100 piiri. Nende arvude taustal ei pea Eesti oma päästeteenistust sugugi häbenema.

Päästekomandode paigutust puudutavaid otsuseid ei tehta kiirustades. Eestis on vastavaid protsesse jälgitud aastaid ning toetutakse põhjalikule analüüsile ning välisriikide kogemustele. Kõnealune otsus võib mõnedele tunduda valus, aga muudatus on vältimatu. Tekkiv päästekomandode võrgustik arvestab elanike ja riskide paiknemist ning annab selguse ja kindluse järgnevateks aastateks niisuguse võrgustikuga jätkamiseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles