Juhtkiri: Kibe tõmblemine

Meeleavaldus Tallinnas. Foto: Peeter Langovits

Eesti poliitikas käib jõudude ümbermängimine, mis võib nihutada kogu meie võimutelge tugevasti vasakule.

Kui valitsevale reformierakonnale on ette heidetud rahvast kaugenemist ja üleolevat suhtumist, siis see on asja üks pool. Teine pool peitub aga tõigas, et sellise suhtumisega viiakse rahvas olukorda, kus tekib nii tugev vastasseis, et vanaviisi enam edasi ei saa.

Sotsid on varmad seda nn revolutsioonieelset olukorda ära kasutama ning koos Vene Erakonnaga Eestis püritakse vägisi võimule, sest ruumi selleks on jätnud keskerakond, kes on täiesti auti mängitud ning ootab vaikides, millal uus põlvkond pead tõstma hakkab.

Juba ilmuvad pealkirjad stiilis “Punased tulevad!”. Nädalavahetusel peeti ametiühingute eestvedamisel demonstratsioon, millest võttis osa üle tuhande plakatitega protestija – see oli tegelikult umbusaldus peaministrile.

Uskuge, kurikuulsa ACTAga ja muude selletaoliste naljadega on seal küll kõige vähem pistmist. Streigilaine ootab ees, lisaks õpetajatele on streigiga ühinemas veel teistegi elukutsete esindajaid.

Ning see kõik külvab usaldamatust ja ebastabiilsust meie seni majanduslikult muidu hästi juhitud Eesti vabariiki. Kui vaid neid inimesi ees ei oleks …

Iseendaga võitleb aga Isamaa ja Res Publica Liit, kus pole rahu saadud ka pärast uue esimehe Urmas Reinsalu valimist.

Ning nüüd, kui üks nende liidritest Mart Laar insuldi läbi elas, anti kogupauk – 60 erakonna liiget teatas ühiselt IRList lahkumisest.

Põhjenduseks toodi fakt, et sellisel moel ei ole partei enam suuteline Eesti elu edendama ning kogu tegevus määratakse nn tagatubades.

Hoopis väiksemaid virvendusi tekitab rahvaliit, kes ühineb rahvusliku liikumisega ja püüab nõnda reinkarnatsiooni poole.

Mis saab edasi?

Valimised on veel kaugel, iga partei jõuab enda kuuerevääri puhastada, kuid ei pea olema mingi eriline hiromant Pastelli, et näha ette uute poliitiliste jõudude või erakondade sündi.