R, 9.12.2022

Ragne Kõuts-Klemm: “Inimesed tänaval suhtlevad uuringute põhjal palju sõbralikumalt kui internetis”

Veiki Ojaperv
, Tegevtoimetaja
Ragne Kõuts-Klemm: “Inimesed tänaval suhtlevad uuringute põhjal palju sõbralikumalt kui internetis”
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ragne Kõuts-Klemm.
Ragne Kõuts-Klemm. Foto: Diana Unt

Kriisid ja rasked ajad toovad ühiskonnas esile selgeid vasturääkivusi ning järjest enam äärmuslikke vaateid. Ent kriisid õpetavad ka ühiskonda ja sunnivad kiiretele muutustele, mis inimkonda pikas perspektiivis edasi viivad.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm on uurinud ühiskonnas koroonaviiruse leviku ajal toimuvaid protsesse ning märganud palju muutuseid. Koolides on esile tulnud kõige paremad olukorraga kohanejad. Kuid ka need, kes kipuvad õpingutes maha jääma.

Nüüdseks on maailm koroonapandeemiaga koos elanud kaks aastat. Ühed ütlevad, et elu ei ole enam kunagi endine, teised väidavad, et midagi ei ole muutunud, mis teie arvate?

Uuringud näitavad, et muutunud on küll, palju.

Kõige selgemad muudatused on tööturul ja majanduses, kus on loodud palju uusi paindlikke töövorme ja viise, et turvaliselt distantsilt edasi töötada. Muutunud on tööandja ja töötaja omavaheline suhtlus.

Samuti on ümber mõtestatud kogu hariduse kontseptsioon. Koroonakriisiga tuli välja, kui palju on lastel eri vajadusi ja kui erinevad nende õppimisstiilid individuaalsel tasemel on. Seda kõike on hakatud hariduse planeerimise puhul arvesse võtma ja järeldusi tegema.

Palju inimesi ei saanud väga pikalt kohvikus ja teatris käia. Kuidas nende käitumine ühiskonnas on teie hinnangul muutunud?

On mingi hulk inimesi, kes selle tõttu on väga üksi ja isoleerituks jäänud. Nende pärast on tõsine mure ja tuleks mõelda, et sotsiaalstruktuurid riigis tegeleks sellega, kuidas nendele ikkagi kokkupuuted teiste inimestega tagada.

Samas suur osa inimesi, kes teatris ja kohvikus käia ei saanud, leidsid palju uusi mõttekaaslasi, kellest neil ilmselt enne koroonakriisi aimugi ei olnud. On tekkinud täiesti uued kogukonnad, kes näiteks sarnastel teemadel sotsiaalmeediagruppides sõna võtavad või protestidel kaasa löövad. Ühine nimetaja loob kogukonda, ühendab inimesi ja annab märku, et nende vaadete pooldajaid on teisigi. Kohviku asemel koguneti kusagil mujal ja protestil käik võib olla üks selline võimalus.

Noored murdsid kultuuritavasid kiiresti. Kui pubid kella 23-st kinni pandi, koliti peod varasemaks, korraldati üritusi põranda all ja nii edasi. Kuidas läks teie hinnangul vanemal generatsioonil?

Vanemal generatsioonil muutused nii kiiresti ei käi. Tänuväärt on see, et vanemale generatsioonile, kellele digivahendid on võõrad, prooviti välja mõelda toetavaid programme, kus nooremad inimesed õpetavad oma vanavanematele ja tuttavatele tänapäevaste digikanalite kasutamist.

Paraku ei ole selle kohta päris täpseid uuringuid tehtud, kuidas vanemad inimesed selliste programmidega kaasa läksid. Võimalik, et vanemate inimestega ei tegeletud ühiskonna tasemel koroonakriisi ajal piisavalt.

Millise jälje võib koroonakriis kooliealistesse lastesse jätta?

Uuringud on juba näidanud, et teatud hulga laste puhul on märgata mahajäämist. Mitte nendega tegelemist tasemel, mida neil vaja võiks minna. Distantsõppe perioodil ei olnud paljudel lastel koolilt sellist tuge nagu kontaktõppel ja see jätab nende laste haridusse paratamatult lünga.

Kindlasti mõjus koroonakriis halvasti ka laste liikumisharjumusele, istuti tundide viisi oma digivahendi taga ka peale koolitundide lõppemist. Kehalise kasvatuse õpetajad proovisid küll igasuguseid tehnikaid, kuid see on ikkagi keeruline, kui lapse perelt toetust liikumisele ei ole.

Kas koroonakriis on ühiskonda lõhestanud ning see lõhestumine jätkub iga uue polariseeriva teemaga ühiskonnas?

Ei tahaks öelda, et just koroonaviirus on ühiskonda lõhestanud. Selline selgete äärmushoiakute esiletulek on seotud rohkem sotsiaalmeediast tulenevate fenomenidega. Seal on need äärmuslike vaadetega grupid ja protestiaktsioonid olemas olnud juba ammu enne koroonaviiruse kriisi, varem neid ei jälgitud lihtsalt nii palju.

Ega see nii-öelda lõhestumine ja äärmuslikkus enne ei lõppe, kui sotsiaalmeediat korralikult modereerima või algoritmide abil kujundama ei hakata. Sotsiaalmeedias äärmuslike vaadetega esinemine toob teatud tähelepanu, mida osal inimestel on väga vaja.

Kui juba piisavalt suur grupp mingi polariseeriva teemaga tänavale häält tõstma läheb, on sellega palju lihtsam kaasa minna kui üksi meelt avaldada.

Küll aga ei saa sotsiaalmeedia põhjal hinnata tegelikku ühiskonna sidusust. On tehtud uuringuid, et küsitakse inimestelt, kas nad sooviks endale mustanahalist või venelast, kes iganes sel hetkel see “need” on, endale naabriks. Vastused on näost näkku ja sotsiaalmeedias küsides erinevad. Sotsiaalmeedia võimendab anonüümset ja agressiivset eneseväljendust, inimesed tänaval suhtlevad uuringute põhjal palju sõbralikumalt kui internetis.

Kuigi loomulikult on erandeid ja massipsühhoose. Kui juba piisavalt suur grupp mingi polariseeriva teemaga tänavale häält tõstma läheb, on sellega palju lihtsam kaasa minna kui üksi meelt avaldada.

Ühiskond on koroonaviirusest väsinud. Sinna otsa energiakriis ja nüüd loomulikult ka sõda Ukrainas, puhkepausi ei ole justkui olnudki. Kuidas ühiskonnana suhtuda sellisesse kriisist kriisi olukorda?

Jah, inimesed on muidugi väsinud ja muserdatud sellest. Õnneks on plahvatuslikult rohkem hakatud rääkima vaimsest tervisest ja tehnikatest, sellest, mida iga inimene saab iseenda jaoks ära teha. See fenomen hakkas levima juba möödunud aasta sügisel, enne praegu maailmas valitsevat olukorda.

Riigil ei ole paraku võimalik kõigile häid programme välja töötada ja inimesed peavad siinkohal ennast ja enda lähedasi ise kaitsma. Vajadusel ka professionaali poole pöörduma.

Kas praegusel ajal on ühiskond massimeedia suhtes pigem usku kaotanud või usutakse rohkem?

Usaldus on langenud, kriitilisust on rohkem. Süüdistamist kallutatuses on samamoodi rohkem. Praegu on massimeedial ja ajakirjandusel väga keeruline hästi tööd teha, sest ajakirjandus peab polariseerivate teemade puhul paratamatult poole valima ning inimõiguste ja vabaduste eest seisma. Seda tuleb selgelt ka väljendada ning just sellepärast on tekkinud ka palju neid, kes süüdistavad meediat kallutatuses.

Eriti sõja ajal ongi raske infot kontrollida ja täpselt õigeid fakte esitada, sest mõlemad pooled, nii Venemaa kui ka Ukraina, esitavad narratiive oma lähtepunktile vastavalt. Mulle tundub, et need, kes on varem meediat kõrgelt hinnanud, on nüüd ajakirjandust veelgi kõrgemalt hakanud väärtustama ning kriitikud ja vastased on meediast veelgi enam kaugenenud. Tekkinud on jällegi äärmuslikud vaated.

Märksõnad
Tagasi üles