N, 2.02.2023

Luulepiltide sõnamaalija

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Luulepiltide sõnamaalija
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koidula etluskonkursi võitja Madis Joosep Toomel koos žürii ja peaauhinna, Lydia Koidula portreega.
Koidula etluskonkursi võitja Madis Joosep Toomel koos žürii ja peaauhinna, Lydia Koidula portreega. Foto: Ants Liigus

Lydia Koidula etluskonkursi kahekordne võitja Madis Joosep Toomel peab südameasjaks luulet ja teatrit. Poeesia esitamises leidis koolipõlves tootsilik poiss hingelähedase väljakutse, mida järgib ka tudengina.

Etluskunsti meister Madis Joosep Toomel on mänginud vahvaid rolle lasteteatrites, aga tema suur kirg on draama või tragöödia, kus on sügavust ja kus saab rolliga liikuda igale poole ja otsida õiget lähenemisviisi.

Olete olnud edukas mitmel etluskonkursil. Kelle luulelugemist ise enim naudite?

Minu vaieldamatu lemmik on Anu Lamp. Ta jutustab sulle loo oma sametise häälega, teda võidki kuulama jääda. Teine variant on, kus tehakse teistmoodi, viiakse reaalsusest kuhugi mujale. Kui Toomas Suuman luges Juhan Liivi luuletust “Lumehelbeke, tasa, tasa”, mida tavaliselt loetakse malbelt ja rahulikult, siis ta röökis – pritsis nagu keeva või jääkülma vett. Kui tema kuskil loeb, püüan alati kuulata.

Mind paelub, et luules on lugu kodeeritud.

Madis Joosep Toomel, etleja

Mis on vajalik luuletuse heaks esitamiseks?

Kui lühidalt öelda, on luuletuse heaks esitamiseks vaja head luuletust. Arvan, et esitaja peab suutma selle loo jutustada. Peab selgelt välja tulema, mida ja miks sa tahad öelda. Selle juures mängib rolli ka inimese olek. Diktsioon on väga tähtis. Üüratult oluline on, et luuletus oleks sul täiesti selge, tuleks une pealt. Muidu tulevad lüngad ja rikuvad meeleolu ära. Siis pole tore kuulata.

Millest teie luulehuvi ning etlemine alguse said?

Olin kooliajal – nagu mu nimigi viitab – jooseptootsilik poiss. Olin üheksandas klassis, kui minu armas klassijuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marge Guljavin pakkus, et võiksin esineda maakondlikul etluskonkursil “Koidulauliku valgel”. Ta suunas mu fookuse krutskitelt hoopis vajalikumale. Proovisin, aga eriti hästi välja ei kukkunud.

Abituriendina avaldasin ise soovi uuesti proovida, kuna mõtted liikusid teatrikooli suunas. Sain maakonnas teise koha. Sel kooliaastal käisin veel Liivi etluskonkursil ja Rakvere gümnaasiumi etluskonkursil. Mõlemal sain samuti maakondlikult teise koha.

Kes napsas esikohad – kas sama inimene?

Liivil ja Koidulaulikul võitis üks tüdruk meie koolist (Vinni-Pajusti gümnaasiumist – toim). Andsime teineteisele näpunäiteid, kuidas luuletust lugeda. Kuidas see tüdruk luges, oli väga ilus. Kolmandal konkursil teda ei olnud, aga tuli alla vanduda lavanärvile. Mul läks tekst meelest ära. Nii juhtub, kui lugu, mida luuletus räägib, ei ole selgeks saanud.

Kui suur luulesõber olete? Mis luules paelub?

Mulle meeldib luuletusi lugeda. Mind paelub, et luules on lugu kodeeritud. Me ei tea, mida täpselt mõtles autor seda kirjutades. Proosateoses on lugu, süžee suhteliselt ühene kõigile, kes loevad. Luuletuse puhul võime ainult oletada, mida tahtis kirjutaja sellega öelda.

Mõtted, mis tekivad vanemate luuletajate tekste lugedes, kanduvad tahes-tahtmata väga tänasesse päeva. Lydia Koidula luuletuses “Üks” toonitatakse, et sõnadel ongi suur võim. Paul-Eerik Rummo luuletuse “Vikerkaar kildudeks lumevee lompides” sõnum on väga oluline, eriti praegu, kus tuntavalt vikerkaari lumeveelompides kildudeks purustatakse. Selliseid paralleele saab tuua. Kui luuletaja on elus, saab temalt küsida, mida ta mõtles või tahtis öelda, aga kas see on vajalik, jääb igaühe enda otsustada.

Kes on teie lemmikluuletajad?

Vaieldamatu lemmik on Juhan Liiv. See, mis tema luuletustes on peidus, on vapustav. Näeme tema luuletustes läbivalt, et ta oli väga haige ja tal oli väga raske elu, tema vaimne pool oli kõikuv. Ku neid luuletusi loen, tunnen, kuidas ta ühel hetkel saab aru, et teda armastatakse, teisel hetkel mõtleb, et vihatakse ja jälitatakse, et ta on nii üksik.

Muidugi ka Juhan Smuul ja Juhan Viiding. Kõik on mehed ja Juhanid. Naisluuletajatest on väga huvitavad Sveta Grigorjeva tekstid.

Koidula etluskonkursi mitmekordne võitja Madis Joosep Toomel saab riputada kodus seinale Lydia Koidula portree.
Auhinna andis üle konkursi korraldaja Elmar Trink.
Koidula etluskonkursi mitmekordne võitja Madis Joosep Toomel saab riputada kodus seinale Lydia Koidula portree. Auhinna andis üle konkursi korraldaja Elmar Trink. Foto: Ants Liigus

Millega tegelete igapäevaelus?

Olen üliõpilane, õpin maksundust. Südames olevast teest olen hetkel väga kaugel. Lavakooli sisse saada ei ole mul siiamaani õnnestunud. Vanust oli nii palju, et tuli midagi õppida. See on kaugel humanitaarvaldkonnast, kunstist ja kirjandusest, aga praegu on nii.

Muidugi pole ma maha matnud mõtet, et ühel päeval ehk on mul võimalus teha teatrit professionaalsel tasemel. Näiteid leidub. Meil on siinsamas Rakveres Ülle Lichtfeldt – suurepärane näitleja, ehkki pole lavakoolis käinud.

Olete tegelikult teatris töötanud: Polygon Teatris ja lasteteatris REKY.

Püüdsin oma tööriistakohvrit suurendada ja õppida. Olen väga õnnelik, et mul on olnud võimalus teha koostööd väga heade näitlejatega nagu Karin Rask, kellega koos mängisin Polygon Teatri noortelavastuses “Kõik normaalsed inimesed”. Vastuvõtt seal teatris oli väga soe, nad õpetasid, kuidas häälega ringi käia ja kuidas riides käia – talvel ikka sall kaelas ja müts peas –, et hoiaksid seda pilli, mis sulle on antud sündides, kogu aeg hääles. Meil on instrument, küsimus on, kui heaks virtuoosiks kunagi saad. Lisaks talendile või andekusele peab olema töötahet.

Kui lasteteatrile – mängisin lisaks REKY-le ka ühes pisemas Tallinna lasteteatris – tagasi vaadata, siis see oli huvitav ja põnev aeg. REKY-s tegime kõik ise. Lastekirjanduslik algmaterjal oli ees, lavastajaga rääkisime läbi, mis võiks olla, dekoratsioonid mõtlesime välja ja panime lavale, tegime ise grimmi. Mõnikord läksime samal päeval veel teise kohta etendust andma.

Koroonaajal lõppes töö põhimõtteliselt jalapealt. Kuna need teatrid toimetavad oma kuludega, polnud võimalust trupi liikmetele mingisugustki tasu maksta ajal, kui etendusi lihtsalt ei ole.

Midagi muud otsima ajendas ka see, et lasteteatrit on küll tore teha, ehkki lapsed on raske publik, aga lasteetendustes pole roll nii sügav. Minu suur kirg on draama või tragöödia, kus on sügavust ja kus saab rolliga liikuda igale poole ja otsida õiget lähenemisviisi. Lasteteatris võib asi mingil hetkel muutuda liinitööks ja siis see ei ole enam kunst. Siis ei ole seda, mida meie kui vaatajad läheme teatrisse otsima.

Kust nii suur teatriigatsus teisse puges?

Vanaema viis mind teatrisse, sealt sain pisiku.

Kuhu riputate Vello Paluoja maali “Lydia Koidula portree”, mille saite konkursi auhinnaks?

Sellega on niisugune lugu, et kui eelmine kord – aastal 2020 – osalesin, läksin selle mõttega, et võidan ja võtan maali. Mu vanaema oli sel hetkel väga raskelt haige. Ütlesin talle hommikul, et sa kaasa ei saa tulla, aga toon vähemalt maali ja paneme Veneveresse su lapsepõlvekodusse, kus praegu on meie maakodu, üles. Tulin tagasi võiduga, aga ilma maalita, sest seekord oli auhinnaks hoopis klaasist meene.

Et tänavu osalesin, oli väga suur juhus. Läksin Pajustisse maakondlikku vooru üksnes kuulama, aga klubi juhataja Urmas Lindlo ütles, et mis sa niisama kuulad, loe ka midagi. Ütlesin, et mul pole Koidula luuletust peaski. Koidula pole mu lemmik, pean teda naistele sobivamaks lugeda, ehkki tema väljaütlemised olid omal ajal väga mehelikud ja suured. Urmas andis mulle Koidula raamatu ja ütles, et lugegu ma lugemise pärast.

Ma polnud kaks aastat lavalise tegevusega kokku puutunud, ja et žüriis oli minu suur lemmik Urmas Lennuk, mul jalad värisesid all. Mul pole varem nii juhtunud. Pärnus õnneks seda enam ei olnud, vaimne tasakaal oli paremini paigas.

Kui sain teada, et ma pean minema lõppvooru, ütlesin, et mul on perega selleks päevaks teised plaanid. Plaanid muutusid. Mõtlesin, et võiks ikka Pärnus ära käia, kuulata teisi, saada žüriilt tagasisidet ja nõu.

Tampisin õhtul luuletust pähe, mõtlesin öösel ridu läbi. Olin luuletuse ka läbi kirjutanud. Tuli ilusti välja, aga see, et võitsin, oli tohutu üllatus. Seal oli palju väga häid lugejaid.

Kui eelmine kord oli mul piltlikult öeldes juba maali jaoks nael seinas, siis seekord ma ei läinud mõttega, et toon selle maali ära. Läksin hoopis teistmoodi häälestatuna. Peamine, et endal oli väga hea esitada.

Olen maali üle väga rõõmus. Vanaema kahjuks enam ei ole, aga eks ta kuskilt vaatab, et pilt jõudis õigesse kohta.

Kolm edukat etlejat

  • Pärnus Koidula muuseumis toimunud Lydia Koidulale pühendatud üleriigilise täiskasvanute etluskonkursi lõppvoorus esines edukalt kolm virulast.
  • Žürii, kuhu kuulusid Doris Kareva, Kaupo Meiel ja Kristiina Oomer, tunnistas üksmeelselt parimaks Madis Joosep Toomeli Rakverest, kes oli võitja ka 2020. aastal. Žürii hinnangul esitas Toomel Koidula luuletuse “Üks” ning Paul-Eerik Rummo “Vikerkaar kildudeks lumevee lompides” väga professionaalselt.
  • Teise preemia pälvis Vilve Tombach ja eripreemia Meeli Hüüs.
  • Lydia Koidula pärandi väärtustamiseks ellu kutsutud etluskonkurss toimus kaheksandat korda.
Märksõnad
Tagasi üles