Isegi tugevad plahvatused ei pannud uskuma sõja puhkemist

Toomas Herm
, ajakirjanik
Copy
Hoolimata läbielatust jagub peredes hellust. Isa tegi pai oma väiksele tütrele, kes päris kõigest infokoosolekul räägitust aru ei saanud ja kel seepärast pisut igav hakkas.
Hoolimata läbielatust jagub peredes hellust. Isa tegi pai oma väiksele tütrele, kes päris kõigest infokoosolekul räägitust aru ei saanud ja kel seepärast pisut igav hakkas. Foto: Marianne Loorents

24. veebruari hommikul kella nelja paiku ärkas Lena üles plahvatuste tõttu. Naine lülitas sisse teleri ja seal teatati Venemaa kallaletungist Ukrainale. Sõda. “Me ei uskunud,” meenutas Lena. “Seda ei saa olla, meil on sugulased Venemaal,” lisas ta.

Lena oli üks paljudest, kes oli esmaspäeva pärastlõunal tulnud Sõmeru keskusehoone suurde saali kuulama Rakvere vallavalitsuse korraldatud infotundi, mis oli mõeldud sõjapõgenikele. Lena elas Biljajivka linnas, ukraina keeles Біляївка, kus on umbes 12 000 elanikku. See on linnulennult 35 kilomeetri kaugusel Musta mere pärliks kutsutud Odessast. Leena rääkis, et tema elas tütre Nastjaga korterelamus, vanemad aga asusid oma majas.

Naise sõnul oligi kõikjal inimeste esimene reaktsioon, et sõda ei saa olla võimalik. Paljud pidasid sõjateateid esialgu naljaks. Paraku aga tuli aja möödudes leppida tõsiasjaga, et sõda oli alanud. Lena sõnul oli neid, kes sõjast ka rõõmu tundsid. Kuid neid oli naise hinnangul väga vähe. “Meie tutvusringkonnas mitte ühtegi,” lisas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles