Kolumn: ma armastan sind, paljan`õtsja!

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Mul on kolm gruppi ukrainlasi, kes eesti keelt õpivad. Nad on tublid, sest nende motivatsioon on kõrge. Ühes keeletunnis tegin viktoriini Ukraina kohta, kus õige vastus oli – Dnepri jõgi.

Enesekindel ukrainlanna selgitas, et vene keeles on Dnepr, ukrainlased ütlevad Dnipro. Ja nii tuli teisigi näiteid, mitte etteheitvaid, kuid enesekindlaid ja oma keelt austavaid: Lviv, mitte Lvov, Kõjiv, mitte Kiiev, Ljudmõla, mitte Ljudmila, Tetjana, mitte Tatjana, Jevhenija, mitte Jevgenia, Mõkola, mitte Nikolai. (Selgituseks: ukraina и = eesti õ.) Uudistest tuttavad kohanimed on Luhansk, Tšernihiv, Užhorod, sest ukraina г (g) hääldus on meie h, niimoodi kirjutavad ukrainlased oma kohanimesid ka ise ladina kirjas. Eesti Emakeele Seltsi keeletoimkond täpsustas eelmisel nädalal, kuidas Ukraina kohanimesid hääldada (vt sõnaveeb.ee).

Kas ukraina ja vene keel on sarnased? Selgub, et kõige rohkem kattub ukraina keel valgevene keelega (84% sõnatüvedest), järgnevad poola (70%) ja slovaki keel (66%), alles neljandal kohal on vene keel (60% sõnavarast kattub). Venelased ei saa iseenesestmõistetavalt ukrainlastest aru, nagu soomlased ei saa automaatselt aru eestlastest. Selleks on keeled liiga eri suunda arenenud. Kuid valgevenelased ja ukrainlased mõistavad üksteist ilma tõlgita. Nii et vendadeks peavad ukrainlased just valgevenelasi. Ajaloostki on teada, et ukrainlased ja valgevenelased pole kordagi üksteise vastu sõdinud erinevalt venelastest ja ukrainlastest. Vene valitsejad (Peeter I, Katariina II, Aleksander III jt) tegid kõik, et ukraina keelt ja kultuuri hävitada. Mida nõukogude võim ukrainlaste kallal korda saatis, teame praegu rohkem kui “õnnelikul” N Liidu ajal: 1930-ndatel Stalini tekitatud holodomor ehk näljahäda tappis 7–10 miljonit inimest. Kui meie tähistame kadripäeva, on ukrainlastel meeles genotsiid. Venemaa ei tunnista tänaseni seda ja peab laimuks.