Karikakramäng ehk Vajutab, ei vajuta

Juha Jansen. Foto: Erakogu

Armastab, ei armasta – no kes poleks neid karikakraid siis noorpõlves kitkunud ... Tore on, kui armastab. Ajad on nüüd muutunud ja küsimus on rohkem selles, kas ta ikka vajutab või ei vajuta, eks ikka tuumanupule ... Tore on, kui ei vajuta.

Aga kui vajutab, siis teha ei ole midagi. Ma mäletan, et vanal nõukogude ajal korraldati aeg-ajalt tsiviilkaitseõppusi. Siis liikus ringi niisugune anekdoot, et kui jänkid meile tuumapommi viskavad, tuleb valge lina ümber võtta ja kiiresti surnuaia poole jooksma hakata. Kui veab, siis võib õigeks ajaks isegi kohale jõuda. Ei tea küll täpselt, mis selle kokku ostetud soolaga teha, eks selle võib vist siis kilekotiga kaasa haarata.

Muidugi igaüks vaatab, kuidas hakkama saab. Selge see, et sanktsioonid hakkavad puudutama ka meid. Lubasime kunagi, et sööme või kartulikoori, peaasi, et vabadus meile kätte tuleb. Nüüd saame siis seda tõestada.