Ükskord me naerame jälle

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Mõni aeg tagasi sõitsin üle pikkade aastate jälle liinibussis. Minu selja taga istusid kaks keskealist meest, kes kõva häälega rääkisid naistest, nii, nagu mehed seda ikka vahetevahel teevad, kui sõpradega kokku saavad.

“Tead, mul lasi naine jalga. Läks lihtsalt minu juurest minema. Tõmbas uttu. Enne minekut sõimas mind kolmes kohalikus keeles ja ütles, et mina olen s... tema meelest. Aga mind see ei kurvasta. Naistega on sama, mis liinibussiga: kui üks läheb ära, tuleb teine varsti kohe asemele.”

Teine mees teatas, et tema naine lahkus juba aasta tagasi teadmata suunas. “Algul mõtlesin, et panen lehte kuulutuse, et kaduma läinud vanem naisterahvas, jalas uuemapoolsed tossud – need palun tagastada. Loobusin sellest mõttest, sest eks kuulutus ka maksab. Nüüd surfan Tinderis. Vaatasin ühe naise pilti ja ta hakkas mulle meeldima. Tal olid kõik asjad, mis ühel naisel olema peavad, õiges suuruses ja õiges kohas ja ta oli kõik need ka letti pannud. Kui ta kohale ilmus, nägi ta välja nagu Švejki koer – nii kole, et peaaegu juba huvitav.