Kolumn: ööbikute hõisked

Jete Eevald. Foto: Erakogu

Igal aastal üks on sama – me aina ootame ja ootame teda. Ja kui lõpuks saabub, kohkume: kas tõesti jõudsid Sa? Loodus muutub tasahilju värviheldeks ja küllalt sest ei saa. Ööbikute hõisked ja inimsüda valmistumas kui pulmaks, õitevaring õunapuul. Seda tunnet, võluvat kui uni, sõnadeks ei tahuta. Päike paistab.

Nii imeline, et ei kuidagi saa võtta teda tavalise, iseenesestmõistetavana. Ja kas oled juba näinud, kuidas pakatavad pungad? Kuidas nakatavad nad enda ellu ärkamisega virguma, talveunest, pikast, külmast ja kuivast, tärkama. Rohkem ärkama! Rohkem märkama! Viska oma pilk taevalaotusesse. Mida Sa seal näed? Aina kauem meiega aega veetvat sinist pilvepiiri. Aina rohkem tähti taevaserval, ja kui nende poole juba vaatad, kas tunned, kuidas justkui kaod ära?

Öeldakse, et taevatähtede vahel on täpselt sama palju ruumi kui meie keharakkude elektronide vahel. Vaadates sinna ilma ootusteta, saavutame tugeva kontakti iseenda ja kõiksusega. See võimaldab meil paremini mõista end ja oma olemuse piiritust. Kogeda maagiat. Toita inimlooma soovi näha rohkem.