E, 26.09.2022

Naiste elu võimalikkusest maal

Ene Pajula
, ajakirjanik
Naiste elu võimalikkusest maal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ene Pajula.
Ene Pajula. Foto: Tairo Lutter

Me elame pöörasel ajal. Viiruse rünnak näitas, et mõistlik on elada kuskil, kus naabrid ei ela seljas, Venemaa rünnak Ukrainale tegi puust ja punaseks, et tühjad maapiirkonnad on suur julgeolekuoht.

Ent mida näitab statistika maaelanike ja eriti maanaiste kohta? Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal Eesti maapiirkondades umbkaudu 168 000 naist, mis on 28 protsenti ehk pisut alla kolmandiku kõigist naistest. Paraku on see osakaal aastatega järjest vähenenud, sest naised, eriti noored ja vallalised, kolivad linna või mõnda teise riiki. Paljusid Eesti maapiirkondi iseloomustab kahanev rahvastik, üksikute eakate naiste ülekaal ning pruudipõud. Pole mingi saladus, et naiste lahkumist maalt kiirendab külakaupluste, koolide, postkontorite, raamatukogude ja perearstikabinettide sulgemine, mistõttu halveneb ligipääs teenustele ja kaovad ka naiste töökohad.

Riigile on äärmiselt tähtis, et inimesed, eriti noored naised, tahaksid maal elada ja seal oma lapsi kasvatada ning et selleks oleksid loodud tingimused. Probleem on olnud terav juba mõnda aega. Juba 1991. aasta septembris, kui Eesti riik oli napilt kuu aega vana, ühinesime CEDAW konventsiooniga, milles eraldi käsitletakse ka maanaiste olukorda. Milline see Eestis on, seda uuris Eesti Naisteühenduste Ümarlauad (ENÜ) eelmisel aastal sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti “Koos võrdõiguslikuma ühiskonna poole” ühe osana korraldatud maanaiste eluolu uuringus. Uuringu eesmärk oligi teada saada, kuidas elavad Eesti maapiirkondade naised praegu ja kui kaugele on Eestis selle konventsiooni tingimuste täitmisega jõutud.

Märksõnad
Tagasi üles