Nädala lind ⟩ Hallpea-rähn

Kevad on rähnidele tõenäoliselt lemmikaastaaeg, sest “trummilöömine” on just kevadine lõbu. Foto: Erakogu

Rändlinde saabub iga päevaga kümnete ja sadade kaupa. Näeme neid parvedena taevas ja maa peal, kuuleme hõiskamas aias, pargis, metsas, põllul. Aga hõiskavad needki, kes ei rännanud kuhugi. Näiteks rähnid.

Nende hulgas on rohelise kuue ja halli peaga hallpea-rähnid. Mõedakal mu koduakna taga olid sel talvel hallpead igapäevased külalised. Vaevalt et mu oma hall pea magnetiks oli, küllap maitsesid pakutud toidupalad. Puutüve külge seotud rasva-teraviljavorste oli neil mõnus töödelda ja ju siis ikka maitsesid nii hästi, et ikka ja jälle tagasi tuldi. Vahelduseks maitsti ka kõrvalt võrgu seest teravilja-rasvapalle, mis tuntud rähnipallide nime all pakendil poseeriva kirjurähni tõttu. Ei lugenud rähnipaarile ka kalendrikevade saabumine, ikka tuldi linnurestorani tagasi. Aga mis seal imestada, Mõedaka kandis jätkub hangesid veel tükiks ajaks kalendrikevade algusest hoolimata.

Emasrähn on lihtsalt halli pea ja rohelise kuuega, aga kui isaslind silmapiirile trehvab, on värve rohkem – laup on isaslinnul erkpunane. Tõsi, tegelikult võib mõlema sugupoole alaseljal kollastki märgata. Lind ise on suhteliselt kogukas, kõigile tuttavast suur-kirjurähnist mõnevõrra suuremõõtmelisem. Aastate eest elas Eestis teinegi roheline rähn, kes on veelgi suuremakasvulisem. See on punase lagipea ja musta näoga roherähn, keda sel sajandil veel vaid meie läänesaartel võib kohata. Hallpea-rähni trehvab õnneks siiski kõikjal Eestis, neid on siin pesitsemas vähemalt kolm kuni viis tuhat paari ning talveperioodil ringi hulkumas rohkemgi, üle kümne tuhande. Minu viimane roherähnikohtamine Eestimaa pinnal meenub üheksakümnendatest, kui Padise pargis Harjumaal õnnestus teda isegi ühele Ameerika linnumehele demonstreerida, kindlustades talle tohutult õnneliku vaatluspäeva. Viimastel aastatel olen roherähni saanud imetleda vaid Poola ja Saksamaa linnaparkides.