
Rändlinde saabub iga päevaga kümnete ja sadade kaupa. Näeme neid parvedena taevas ja maa peal, kuuleme hõiskamas aias, pargis, metsas, põllul. Aga hõiskavad needki, kes ei rännanud kuhugi. Näiteks rähnid.
Rändlinde saabub iga päevaga kümnete ja sadade kaupa. Näeme neid parvedena taevas ja maa peal, kuuleme hõiskamas aias, pargis, metsas, põllul. Aga hõiskavad needki, kes ei rännanud kuhugi. Näiteks rähnid.
Nende hulgas on rohelise kuue ja halli peaga hallpea-rähnid. Mõedakal mu koduakna taga olid sel talvel hallpead igapäevased külalised. Vaevalt et mu oma hall pea magnetiks oli, küllap maitsesid pakutud toidupalad. Puutüve külge seotud rasva-teraviljavorste oli neil mõnus töödelda ja ju siis ikka maitsesid nii hästi, et ikka ja jälle tagasi tuldi. Vahelduseks maitsti ka kõrvalt võrgu seest teravilja-rasvapalle, mis tuntud rähnipallide nime all pakendil poseeriva kirjurähni tõttu. Ei lugenud rähnipaarile ka kalendrikevade saabumine, ikka tuldi linnurestorani tagasi. Aga mis seal imestada, Mõedaka kandis jätkub hangesid veel tükiks ajaks kalendrikevade algusest hoolimata.