Keelesõprus aitab lõimuda

Keelesõbra programm ulatab abikäe neile, kes soovivad saada vahetut keelepraktikat Foto: Mart Rauba, Shutterstock

Minul ei läinud eesti keele õppimisega kaua. Pooleaastaselt tulid esimesed sõnad, millest aastasena moodustasin ettevaatlikult lauseid. Laused muutusid täpsemaks ja keerukamaks, tasapisi sain käppa ka nende kirjapildi. Nõnda ei tundunudki see maailmas küllaltki haruldane kultuurkeel oma 14 käändega kuigi raske. Olen siiski juurelnud, millise vaevaga oleks see kaunis keel suupäraseks saanud siis, kui see poleks olnud mu emakeel.

Kolmandas klassis lisandus tunniplaani inglise keel. Kuigi seda ei olnud mul väljaspool kooli võimalik kellegagi kõneleda, hakkas see siiski küllaltki kiirelt külge. Grammatika on ka puhtalt lehelt alustajale üsna lihtne ning suur osa vokabulaarist, näiteks ladina keelest tulnud sõnatüved, kandusid automaatselt üle ka emakeelde kahtlaselt sarnaste võõrsõnadena. Määravaks sai aga muidugi telekast ja internetist peale pressiv popkultuur. Tajusin üsna kiiresti, kuidas inglise keele puhul tekkis vaist. Praegu ei imesta ma isegi selle üle, kui kuueaastased seda üsna vabalt kõnelevad, olen mitut sellist last kohanud.

Veidi keerukam oli vene keelega, mida hakati mulle õpetama kuuendas klassis. Maalapsel, vähemalt minu kandis, polnud vene keeles rääkida mitte kellegagi. Telekast tuli 1980-ndate ja 90-ndate lääne filmide ja Eesti omatoodangu kõrval veel üksjagu idanaabrite filmiklassikat. “Operatsioon Õ”, “Kaukaasia vang” ja Mosfilmi versioon brittide Sherlock Holmesist olid omal kohal, kuid minu jaoks teisejärgulised. “Nu, pogodi!” oli minu ja mu eakaaslaste jaoks vuhvel “Tom ja Jerry”, Lolo ja Pepe seiklused olid niikuinii dubleeritud ning susisev slaavi keel ei tahtnud kuidagi külge jääda. Mis parata, olin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni eelõhtu laps, kelle meeled olid suunatud läände. Kui käisin 12. klassis, määrati mind õpetajate päeval vene keele õpetajaks, kuid see oli ilmselge huumor.