Noormees Minskist: “Kui Valgevene armee sõtta kaasataks, tehtaks ka see lihtsalt maatasa”

“Meil on sama vaenlane.” Valgevenelane valgepunavalge lipuga käesoleva aasta 21. märtsil Kiievis. Esimese maailmasõja ajal välja kuulutatud, kuid üsna kiiresti likvideeritud Valgevene demokraatliku vabariigi lipust on saanud Lukašenka-vastase protestiliikumise üks sümboleid. See oli pärast NSV Liidu lagunemist paar aastat ka Valgevene riigilipp, kuni asendati 1995. aastal praegusega. Foto: Yuliia Ovsyannikova/zumapress.com/scanpix

Viktar on 22-aastane noormees, kes musitseerib mitmes bändis, töötab graafilise disaineri ja videokunstnikuna. Meie tutvus piirdub internetisuhtlusega. Meid viis kokku mu sõber, kes kohtas Viktarit aastaid tagasi ühel Edinburghis toimunud linnafestivalil. Oleme aastaid vahetanud muusikat ja mõtteid, nädal peale sõja algust kirjutasin talle esimest korda märksa tõsisematel teemadel.

Tahtsin teada, mis tunded valdavad üht loomingulist noort meest riigis, mis on valitsuste tasandil praegu Venemaa ainus liitlane Euroopas. Riigis, mida ähvardab samuti sõtta kista selle juht, Euroopa viimane diktaator Aljaksandr Lukašenka.

Viktari vastus viibis tavatult kaua ja saabus lõpuks Telegrami äpi kaudu, mida me varem omavahel polnud kasutanud. Ta selgitas mulle, et teisi kanaleid temavanused seal praegu ei usalda, ja esmalt keeldus poliitilisest intervjuust oma pere turvalisuse kaalutlustel. Nädalad hiljem aga muutis meelt ja vastas. “Kõige pimedam on enne päikesetõusu.” Viktar ütleb, et päikesetõusuni pole enam kaua jäänud.